Tõsine lugu väga tõsistest asjadest

Helgi Muller (5. oktoober 1932 – 6. detsember 1971) 18. oktoobril 1962 Tallinnas. Foto: Oskar Vihandi / Rahvusarhiiv

Helgi Muller jõudis meie, eesti filoloogide perre hiljem, alles kolmanda kursuse sügisel. Tudengielu oli ta alustanud õigusteaduskonnas, peatselt jätkanud ajaloo-keeleteaduskonnas loogika ja psühholoogia erialal. Alustasime toda sügist kombekohaselt põllumajandust abistades Rannu lähedases kolhoosis.

Selgus, et vastne «kolhoosnik» oli meile kõigile nimepidi tuttav: filoloogidena olime loomulikult lugenud tema luuletusi, mis olid ilmunud ajakirjanduses. Tänu sellele ning talle tollal omasele rõõmsameelsusele ja koos töörügamisele kolhoosipõllul sai Helgi kiiresti üheks meist.

Paraku ei viinud ühine tee meid ühisele lõpuaktusele. Helgil tekkis ühe õppejõuga konflikt, mille täpsed asjaolud jäid segaseks. Õiglust armastava ja ehk pisut ka põikpäisena keeldus ta igasugusest kompromissist ja jättis meie kursusega enne lõpetamist hüvasti. Kaugõppijana sai ta Juhan Peegli käe all žurnalistikat tudeerides diplomi meist mitu aastat hiljem.