Lauri Vahtre: kuidas tuua Toomele elu?

«Head mõtted. Lugu V» sarjast «Tartu kollaažid», digitrükk al-komposiidil, 2019–2020, autor Silver Vahtre. Milliste maitsetusteni võib viia tõusiklus, soov iga hinna eest rikaste ja ilusate hulka kuuluda? Unistada pole muidugi keelatud kellelgi, kuid klantspildid jäävad klantspiltideks, nad pole muud kui illusioon. Hoopis halb, kui illusioonile tuuakse ohvriks see vähene, mis meil on päris, nagu näiteks toomkiriku varemed. Kunstniku üllatuseks võttis mõnigi vaataja asja tõsiselt, kommenteerides: «Oo, vaat kui hea mõte!» Kas me niikaugel olemegi? Foto: Silver Vahtre

Tartu toomkiriku varemetesse restorani rajamise õigustajate jutus kordub väide, et Toomele on vaja elu tuua. Mispeale noogutatakse hajameelselt, nagu oleks tegu vana tõega. Tegelikult ei ole.

Esiteks ei peagi ükski linnapark olema rahvast puupüsti täis nagu Kurski vaksal. Seal peab leiduma ka pinke, «mis on peitnud rohelusse end» ja kus olla kärast eemal. Ka toomkiriku varemetes ei pea käima pidev laat. Kuid probleemipüstitus juhatab meid olemusliku absurdi juurde, mida endas peidab Tartu – ja veel väga paljude tänapäeva linnade – areng ning arendamine.

Alustame algusest. Eeldame, et «elu toomise» vajadus on mingil määral õigustatud.