R, 9.12.2022

Lauri Vahtre: kuidas tuua Toomele elu?

Lauri Vahtre
, ajaloolane
Lauri Vahtre: kuidas tuua Toomele elu?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 6
«Head mõtted. Lugu V» sarjast «Tartu kollaažid», digitrükk al-komposiidil, 2019–2020, autor Silver Vahtre. Milliste maitsetusteni võib viia tõusiklus, soov iga hinna eest rikaste ja ilusate hulka kuuluda? Unistada pole muidugi keelatud kellelgi, kuid klantspildid jäävad klantspiltideks, nad pole muud kui illusioon. Hoopis halb, kui illusioonile tuuakse ohvriks see vähene, mis meil on päris, nagu näiteks toomkiriku varemed. Kunstniku üllatuseks võttis mõnigi vaataja asja tõsiselt, kommenteerides: «Oo, vaat kui hea mõte!» Kas me niikaugel olemegi?
«Head mõtted. Lugu V» sarjast «Tartu kollaažid», digitrükk al-komposiidil, 2019–2020, autor Silver Vahtre. Milliste maitsetusteni võib viia tõusiklus, soov iga hinna eest rikaste ja ilusate hulka kuuluda? Unistada pole muidugi keelatud kellelgi, kuid klantspildid jäävad klantspiltideks, nad pole muud kui illusioon. Hoopis halb, kui illusioonile tuuakse ohvriks see vähene, mis meil on päris, nagu näiteks toomkiriku varemed. Kunstniku üllatuseks võttis mõnigi vaataja asja tõsiselt, kommenteerides: «Oo, vaat kui hea mõte!» Kas me niikaugel olemegi? Foto: Silver Vahtre

Tartu toomkiriku varemetesse restorani rajamise õigustajate jutus kordub väide, et Toomele on vaja elu tuua. Mispeale noogutatakse hajameelselt, nagu oleks tegu vana tõega. Tegelikult ei ole.

Esiteks ei peagi ükski linnapark olema rahvast puupüsti täis nagu Kurski vaksal. Seal peab leiduma ka pinke, «mis on peitnud rohelusse end» ja kus olla kärast eemal. Ka toomkiriku varemetes ei pea käima pidev laat. Kuid probleemipüstitus juhatab meid olemusliku absurdi juurde, mida endas peidab Tartu – ja veel väga paljude tänapäeva linnade – areng ning arendamine.

Alustame algusest. Eeldame, et «elu toomise» vajadus on mingil määral õigustatud.

Mis oleks järgmine loogiline samm? Kibekiiresti Toomele tsirkus tuua?

Ei, loogiline oleks küsida, kuhu see elu siis läks. Ja kõigepealt: miks see elu sinna kunagi üldse tuli, nagu ta väidetavasti tuli ja nagu vanad gravüürid seda tõendavad?

Parkide teke on pikk lugu, valitsejate jahimaadest kuni Versailles’ stiilis geomeetriaülesanneteni. Meil Eestis on vanemad linnapargid rajatud üldjuhul endiste kindlustiste vööndisse, et linnarahval oleks koht, kus linnakärast, suitsust ja liiklusest puhata.

Lühidalt: oli linn, kus maja oli majas kinni, kus korstnad suitsesid ja voorimehed hõikusid kundesid, ning oli park, kus sellest pääseda. Mida tihedam linn, seda suurem oli vajadus minna parki. Või nagu Tartus kombeks – grüünesse kuskile Emajõe luhale. Tallinnas võib-olla Kristiine heinamaale.

Toomemägi oli muidugi lähemal kui luht ja seal jalutamisest sai omamoodi harrastus, nii et mõnd eriti innukat jalutajat hakati toomhärraks kutsuma.

Miks neid «toomhärrasid» nii väheks on jäänud, et selles lausa probleemi nähakse ja plaani peetakse neid sinna meelitama hakata?

Põhjusi võib olla mitmeid, kuid üks neist on ilmselgelt see, et linn on muutunud. Ei ole enam tihedat, kärarikast ja suitsust linna ega Toomemäge kui sellest eristuvat rohelist pelgupaika. Tartu kesklinn on hõre, seal laiutavad teisedki pargid ja haljasalad. Õhk on palju puhtam – mille üle oleks kummaline kaevata –, pole enam vanduvaid voorimehi ega munakividel kolisevaid kaubakärusid.

Kuid mis veel olulisem, linnasüdames pole ka elanikke. See tähendab, mõni on, kuid üldiselt tehakse kõik, et ei oleks. Suur-Tartu arendab ennast põldudele, seda reklaamitakse kui looduslähedase eluviisi triumfi ja vallajuhid on noorte maksumaksjate tulekust vaimustuses. Need inimesed sõidavad iga päev autoga linna ja tagasi, sageli ka mitu korda päevas – mida tegema? Toomemäele jalutama? Vaevalt küll. Neil on sahisevaid lehti, sääski ja musträstaid koduski küllalt. Toomele jalutama läheb ikka see, kes elab või vähemalt töötab südalinnas, kuskil Toome läheduses. Või õpib, kui meenutada tudengeid, kelle pea jahutamiseks Toomele park üldse kunagi rajatigi.

Nüüd on ka ülikool vanalinnast püüdlikult välja suitsutatud ja põllule viidud ning veider oleks tahta, et üliõpilased sealt Toomele jalutama tuleks. Paneme ehk spetsiaalsed bussid käima? Ei, tudeng tuleb sealt kuskilt, kui tuleb, Tartu vanalinna linna ja mitte pargi pärast. Ta tuleb Rüütli tänavale, Küütri tänavale, Genialistidesse, Kremplisse, Dolce Vitasse, Zavood on küll aplaagris – ühesõnaga, ta tuleb linna, sest linna on Tartus imevähe. Küll aga laiutavaid muruplatse, millele pannakse püsti mõni üksik hoonekolakas, tänavajoone suhtes tingimata poolviltu. Sest nii olla maitsekas. On päris loomulik, et sellise feng shui juurest pageb inimene Rüütli tänavale. Ainult et alati ta seda ei viitsi, istub autosse, astub koduteel Selverist läbi ja praeb kodus kotlette.

Lisaks Lõunakeskus, mis olekski rajatud justkui selle tagamõttega, et Tartu vanalinn välja sureks. Ega midagi, äri tehiolud on jõhkrad. Linnad on ikka tekkinud turuplatsi ümber, turuplats aga teede ristumiskohta. Alguses tee, siis hooned, siis linn. Nii tekkis ka Lõunakeskus. Liiklus suunati linnast mööda, linn läks liiklusele järele.

Ainult et linnavalitsus oleks võinud järele mõelda, kas on tarvis sellele omalt poolt hoogu anda. Võib-olla olnuks ka muid võimalusi. Näiteks on pärnakatel õnnestunud oma «Lõunakeskus» rajada otse linnasüdamesse, otsapidi ärahävitatud vanalinna asemele, ja ehkki ta säilinud vanalinnaga päris sujuvalt ei liitu, on nad ikkagi päris kõrvuti. Kas poleks tasunud Tartuski midagi sellist proovida? Linnasüdames on ruumi küllalt ja selline keskus ei pea sugugi olema üks üüratu ja jäik plekist kast, mis kõlbabki ainult põllule, vaid võib koosneda eri kõrguse ja laiuse ning fassaadiga hoonetest, millestki labürindilaadsest, nagu tegelikult üks linnasüda olema peabki.

Millele öeldakse tavaliselt vastu: aga parklad?! Aga kui tartlased ei elaks põllul või Annelinna tagumises otsas, vaid südalinnas – miks peaksid nad üldse autoga poodi minema? Praeguse keskpargi (mis tegelikult pole mingi park, vaid väheldane skväär) piirkonnas võiks elada mitu tuhat inimest rohkem kui praegu, kui hoonestust tihendada. Küsitakse muidugi jälle, et kus siis nende elanike autod seisma peaksid. Aga miks selle üle üldse nii väga muretseda? Teeks õige katse: ehitaks Jakobi tänava Toome-poolsele küljele maksimaalselt kolmekorruselised elumajad (ilusti külg külje kõrval ja varieeruvate fassaadidega), mille juures puudub igasugune parkimisvõimalus – kas need korterid jääksid asustamata? Ei usu. Küll aga saaks Toomemägi surmkindlasti juurde mõne jalutaja, kui sellest juba jutt algas.

Muidugi võib seda eksperimenti korraldada veel mitmekümnes kohas linna südames. Kui inimesel on kõik käe-jala juures, siis lepib ta ka natuke kaugemal asuva parkimiskohaga. Kokkuvõttes peaks bensiinikulu elaniku kohta vähenema.

Kohti, mida majadega täita ja mis seda lausa nõuavad, on Tartu vanalinnas ja selle vahetus ümbruses küllalt. Taastamist ootab pärl Ülikooli ja Lossi tänava nurgal – selleks pole mingit takistust, krunt kuulub ülikoolile, vundament on maa sees alles. Sellest võiks tulla suurepärane õppehoone – väljast nagu vana, seest uus.

Ära oleks vaja vormistada hruštšovka Jaani kiriku kõrval. Õieti tulnuks ta lammutada ja elanikele vanalinna uued korterid ehitada, seejärel aga hruštšovka asemele sobiv hoonestus püstitada. Nüüd on ta renoveeritud, olgu siis peale, aga siit tuleks edasi minna, ühendada kasvõi läänepoolne ots normaalsel kombel kõrvalasuva majaga, kohendada natuke fassaadi ja katust.

Vanu fassaade taastades tasuks hoonestada ka kogu raekojatagune, millega Raekoja plats, mis praegu on pigem koridor, hakkaks vähegi platsi meenutama. Kuid kuulen juba pirogovlaste kurja ühendkoori ja vaikin. Enne siiski mokaotsast küsides, et kuhu see avatus ja uuendusmeelsus nüüd jäi. Siis on veel suur krunt Magasini tänaval, on parkla Vilde pubi taga ja lõpuks laiuvad keskpargi ja Holmi pargina tuntud karjamaad. Holmi hoonestamise senised kavad näevad ette juhmide kolakate ladumist, üsna košmaarne visioon. Targem oleks lähtuda omaaegsest kinnistujaotusest või tagada muul moel, et uushoonestus oleks mitmekesine ja looks tänavad.

Kokkuvõttes: Toomemäel poleks mingit elupuudust, kui Toome ümber oleks linn. Eelkõige elumajad, aga ka õppehooned, ja miks mitte ka mõni väiksem tootmisüksus. Kontorid nagunii. Alles sel juhul ei peaks restoranid ega pargid kurtma huviliste puuduse üle. Kuid mõned nõuded peaks täitma ka Toomemägi ise.

Kes Toomet pisut tunneb, on kindlasti märganud muistse hiilguse jälgi. Kes ei tunne, mingu ja kolagu näiteks Barclay hotelli taguses rägas. Muide, seal võib olla mulla all peidus mõni keskaegne majagi.

Igatahes oli Toome kunagi korralikult pargiks ehitatud: korralikud rajad, korralikud rentslid, trepid, käsipuud. Sellest pole just palju alles. Põhiteid on küll remonditud, aga nurgatagused on räämas. Puud on nii kõrgeks kasvanud, et päike enam muruni ei pääsegi ja kuumal suvepäeval võib see meeldiv olla, kuid lausa ilma valguse ja ühegi vaateta park ei ole samuti park. Musumäelt ei näe enam midagi. Tähetorni juurest vanalinna vaadata ei saa, ei paista Inglisillalt raekodagi. Toome varemete otsast, kust peaks avanema kõige avaram vaade, ei avane suviti enam mingit vaadet. Ümberringi laiub mets ja ülespandud seletused, et vaat seal asub see ja teal too, mõjuvad narritamisena. Nii Toome kui kogu linna haljastus on nagu pügamata peaga karvik, mis on kuuldavasti muidugi väga progressiivne. Ainult et sunnib inimeste meelitamiseks varemetesse sinna kõrtsi ehitama. Kui karvikut natuke pügada, siis nad ehk tuleksid vähemalt vaadet vaatama.

Kuid jutt polnud haljastusest, mis on elu toomise võtmes siiski kõrvalküsimus, ehkki tean, et oponendid hakkavad just seda järama nagu Majakovski bürokraatiat. Peaküsimus on linna tagasitoomine Tartusse. Me kas tahame seda või me ei taha. Kui tahame, võiks asjaga pihta hakata, aga kui ei taha, pole ka vaja hädaldada Toome eluvaesuse üle.

Märksõnad
Tagasi üles