Egeli Raudmäe: kuidas sul läheb?

Egeli Raudmäe Foto: Kristjan Teedema

Sügisega käib kaasas alati teistmoodi hingamine. Ranitsatega koolijütsid alles õpivad koduteed ja loendavad närviliselt bussis peatusi, et mitte kodust mööda sõita. Värsked tudengid avastavad hoopis teistmoodi vabadust, käies trajektooril, kuhu mahuvad kodu, kool ja baar. Käima lükatakse värsked projektid ja jagatakse laiali uusi töökohustusi.

Seda kõike saadab paras annus elevust ning tunne, et tahaks kõike teha ja näha. Tihti asendub see septembrikuine rõõmuärevus umbes novembrikuuks tüdimusega ning sära silmis tuhmub. Oma osa võtab külm ja pime aeg, mis on tasahilju ligi hiilimas, kuid oma osa mängib ka enese unustamine.

Kõige selle tohuvabohu sees on kerge ennast ära kaotada. Tean väga hästi, kuidas leplikult rohkete kohustuste alla mattuda on kergem kui tunnistada endale, et vaim on tegelikult väsinud. Me uurime sageli sõprade ja tuttavate käekäigu kohta, kuid iseendale otsa vaadata unustame täielikult.