E, 5.12.2022

UKRAINAKEELNE VIDEO ⟩ Sõjapõgeniku lugu võib mahtuda ühte lõiku või tosinale leheküljele

Tartu ülikooli teadlased plaanivad talletada vähemalt 100 kirjeldust
Aime Jõgi
, ajakirjanik
Sõjapõgeniku lugu võib mahtuda ühte lõiku või tosinale leheküljele
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tartu ülikooli üliõpilane Polina Holitsyna (vasakul) ja kultuuriteaduste instituudi kultuuriteooria kaasprofessor Leena Kurvet-Käosaar on veendunud, et sõjast põgenenute lugusid on vaja mäletada aastate pärast, ka siis, kui elu on läinud edasi.
Tartu ülikooli üliõpilane Polina Holitsyna (vasakul) ja kultuuriteaduste instituudi kultuuriteooria kaasprofessor Leena Kurvet-Käosaar on veendunud, et sõjast põgenenute lugusid on vaja mäletada aastate pärast, ka siis, kui elu on läinud edasi. Foto: Margus Ansu

Tartu ülikooli kultuuriteaduste instituudi üliõpilane Polina Holitsyna käis viimati Ukrainas tänavu jaanuaris. Venemaa koondas piirialade lähedal vägesid ja pinge oli õhus. Aga et aset võiks leida sedavõrd suuremahuline ja jõhker sissetung, ei uskunud keegi.

Kui Polina 24. veebruari hommikul Narva mnt 27 ühikatoas ärkas, märkas ta palju vastamata kõnesid. Midagi pidi olema väga valesti! Siis asus ta avama tšätti jäetud häälsõnumeid. Vaheldumisi nutuga kirjeldas ta ema neis plahvatusi ja sõjalennukeid.

«Ma olin üksi oma toas,» meenutas Polina. «See võttis minult paar tundi aega, enne kui ma üldse suutsin pärast seda midagi teha.»

Polina kodu asub Kesk-Ukrainas Kropõvnõtskis. Ta vanematega on seni kõik hästi, nende maja on alles, keegi ei ole pidanud põgenema.

Polina tuli Eestisse õppima eelmisel sügisel, pärast Lvivi ülikooli bakalaureuse­õpinguid füüsilise antropoloogia alal. Ta sai koha magistriõppeprogrammi «Folkloristika ja pärandrakendused», kus uurib subkultuure, täpsemalt hevimetalli subkultuuri. Polina on üliõnnelik, et saab õppida midagi, mis näib puhas lõbu, pakub aga ka teaduslikku ainest ja rahvusvahelisi koostöövõimalusi.

Eestisse varju

Nüüd on Polina Holitsyna üks neist, kes tegutseb Tartu ülikooli kultuuriteaduste instituudi juurde loodud töörühmas «Eestisse varju: Ukraina sõjapõgenike lood».

Siin videos kirjeldab Polina Holitsyna kaasmaalastele Tartu ülikooli teadlaste soovi panna kirja oma Ukrainast lahkumise ja Eestisse jõudmise lugu. Et miks see vajalik on ja miks neid lugusid talletama peab, ja et kellegi privaatsust ei kuritarvitata. Ta räägib ukraina keeles.

Ettevõtmist juhib kultuuriteooria kaasprofessor Leena Kurvet-Käosaar.

«Ma olin nädalaid otsekui kangestunud,» meenutas Leena Kurvet-Käosaar omakorda 24. veebruari. «Ma ei suutnud töödki teha. Tekkis hirm pere ja oma maa julgeoleku pärast, tunne, et see sõda võib jõuda siia. Jakobi mäest alla minnes nägin vaimusilmas, kuidas suitsulondid tõusevad Tartu kohale. Mu vanavanemad on mulle rääkinud Tartu pommitamisest teise maailmasõja ajal. Need pildid on mul nagu kaude silme ees...»

Sõja esimestel nädalatel läks Leena Kurvet-Käosaar Raadimõisa Ukraina põgenike vastuvõtukeskusse vabatahtlikuks. Küsis, et mis siis saab, kui nutt peale tuleb. Talle öeldi, et sel juhul ta vabatahtlikuks ei sobi. Leena Kurvet-Käosaar lubas, et katsub olla nii, et nutt peale ei tuleks. «Kui tegutsed, siis ei olegi see nii hull,» meenutas ta. «Ma sain midagi teha, ma ei pidanud enam hirmunult ja kangestunult paigal istuma.»

Leena Kurvet-Käosaare tütar Hanna õpib Tallinna tehnikaülikoolis ja ta korterinaabriks sattus olema Ukraina tüdruk Anna, kes õpib Tallinna ülikoolis. «Kuna see sõda vapustas meid kõiki, siis minu Hanna ütles Tallinnas oma korterinaabrile Annale, et kui asjad väga hulluks lähevad, võib nende pere Ukrainast tulla meie maakodusse Põlvamaale,» meenutas Leena Kurvet-Käosaar. «See oli nagu meiepoolne toetus... Mitte keegi meist aga ei uskunud, et juba kolme nädala pärast me tormame maale tollele perele maja valmis seadma.»

Ukrainast tulid ema, isa ja kaks tütart. Suurem tütar Ksenja läks Tallinnasse oma vanema õe Anna juurde, kuna tal õnnestus saada Eesti kunstiakadeemiasse vahetusüliõpilase koht. Maale jäid ema, isa ja noorim, 11-aastane tütar Olena.

Leena Kurvet-Käosaar näitab telefonis pilti, kuidas Olena ja ta enda nelja-aastane tütar Helena, üks ukraina- ja teine eestikeelne laps, poriloigus mängivad. Miski ei sega neid teineteist mõistmast ega rõõmus olemast. See on kahe lapse isiklik hetk, aga sel pildil on suur üldistusjõud.

Helena (4) ja Olena (11) mängivad varakevadises poriloigus, teineteise keelt mõistmata, kõrval Olena ema Tanja koerakesega.
Helena (4) ja Olena (11) mängivad varakevadises poriloigus, teineteise keelt mõistmata, kõrval Olena ema Tanja koerakesega. Foto: Leena Kurvet-Käosaar

Olena elas koos oma vanematega Leena Kurvet-Käosaare maamajas kaks kuud, nüüd on nad tagasi oma kodus Kiievi lähedal, aga suhtlus selle perega pole katkenud.

Leena Kurvet-Käosaar on varem uurinud Balti riikide 1941. ja 1949. aasta massiküüditamisi kajastavaid eluloolisi allikaid, ta on keskendunud küüditamise traumaatilisele mõjule ja sellega hakkama saamisele. Sel kevadel, kõikide Ukraina inimestega kohtumiste taustal oli Leena Kurvet-Käosaar ühtäkki veendunud, et Ukraina põgenike lugusid tuleb hakata koguma, need tuleb talletada ja neid peab mäletama.

Vaja oli ülikooli toetust ning loomulikult Ukraina kolleegide abi. Nii sai ta kokku üliõpilase Polina Holitsynaga. Töörühma kuuluvad veel kultuurikorralduse magistriõppekava üliõpilane, ka Ukrainast pärit Kateryna Botnar ning eesti kirjanduse eriala doktorant, Ukraina juurtega Igor Kotjuh. Ka Tartu ülikool otsustas Leena Kurvet-Käosaare püüdlusi toetada ning peaaegu tundidega juhtus see, et taotluse kirjutamise järel lubati projektile raha.

Sada lugu ja enam

Praegu on olemas 13 lugu. Töörühma eesmärk on koguda vähemalt sada lugu, aga see ei ole piir.

Tõsi – traumaatilise kogemuse jagamine ei ole alati lihtne ja tore. Teisalt aitab kirjutamine iga kogemust korrastada ja mõtestada ning sel võib olla teraapiline mõju. Leena Kurvet-Käosaare sõnul ei ole vahet, kas sõjast põgenemise lugu on kirjutatud kahele või kaheteistkümnele leheküljele. See võib olla ka paar lõiku, näiteks koopia mõnest sotsiaalvõrgustiku postitusest. Kirjutis ei pea olema meisterlik ega keeleliselt perfektne. See võib olla kirja pandud ükskõik mis keeles.

Teadlase silmale ei ole oluline mitte ainult kirjeldused, mida sõda inimestega teeb, vaid ka kogemuse vahendamise dünaamika. Et kui midagi juhtus, siis kuidas inimene hakkama sai ja mismoodi sõda ta arusaamu muutis. Ning kuidas ta sellest kirjutas ning kas ja kuidas oli kirjutamisest abi sõjakogemusega toimetulekul.

Leena Kurvet-Käosaar läks põgenike vastuvõtukeskusse vabatahtlikuks. Küsis, mis siis saab, kui nutt peale tuleb. Talle öeldi, et sel juhul ta vabatahtlikuks ei sobi.

Leena Kurvet-Käosaare töörühma üks plaan on pakkuda Ukaina põgenikele välja võimalus kirjutada koos, väikses ringis.

Et inimesed leiavad ühise aja ja koha ning neile tuleb appi juhendaja, kes annab algul mõne väikse ülesande või pakub välja tehnilise nipi, kuidas saada sulg jooksma. Koos kirjutades saavad inimesed üksteist toetada ja omavahel rääkida, kui tekib vajadus.

Üliõpilane Polina Holitsyna
 
Üliõpilane Polina Holitsyna  Foto: Margus Ansu

«Väga üldisel tasandil me kõik ju teame, kui hirmus on sõda,» selgitas Polina Holitsyna uurijate mõtet veel.

«Aga oluline on, et seda tajutaks ka individuaalsel tasandil. Kui sul on reaalsed lood, reaalsed tsitaadid sellest, kuidas keegi on olnud sunnitud oma kodu maha jätma ning kuidas ta kirjeldab oma teekonda, siis see on midagi väga individuaalset ja erakordset. See ei ole enam kiri eikuhugi, vaid sel on oma mõju. Neil kogemustel on siis päriselt ka mingi tähendus.»

Kõige hirmsam või liigutavam kogemus?

Tartu ülikooli kultuuriteooria kaasprofessor Leena Kurvet-Käosaar ütles, et hirmus ei ole mitte see, kui raske või jube kellegi teekond on olnud. Hoopis see, kuidas inimestelt on ära võetud tulevik.

Kultuuriteooria kaasprofessor Leena Kurvet-Käosaar
Kultuuriteooria kaasprofessor Leena Kurvet-Käosaar Foto: Margus Ansu

Et kuidas nad varem on kirjeldanud oma elu, arutanud pereringis tavalisi asju. Näiteks, millisesse trenni laps viia või kuhu edaspidi puhkama sõita. Ja kuidas nad nüüd elavad vaid päev korraga. Nad ei mõtle, mis kuu või aastaaeg parajasti käes on, nende ajaarvamine on täiesti teine.

«Inimestelt on ära võetud suutlikkus oma kaugemat tulevikku planeerida. Neilt on ära võetud midagi, mis on inimesele nii loomuomane ja vajalik,» ütles Leena Kurvet-Käosaar. «See on õudne!»

Leena Kurvet-Käosaare sõnul ei ole jah alati külmavärinad need, mida uurija tekste lugedes tunneb. «Väga sageli tunnen ma ka heameelt, et nad üldse ellu jäid. Et midagi hullu nendega ei juhtunud. Et nad jõudsid Eestisse ning et ehk saavad oma elu veel uuesti üles ehitada,» kirjeldas ta.

Aga Leena Kurvet-Käosaar meenutas ka õudseid kirjeldusi, näiteks naise lugu, kes põgenes Berdjanskist evakuatsioonibussiga, ja seda, kuidas ta oma teekonda jupp-jupilt kirjeldas.

Kui inimene vaatab sõidu ajal aknast välja, siis tavaliselt näeb ta metsa ja põldu. Aga too naine kirjeldas ümbrust, mis oli muutunud õudusmaastikuks, kus võiksid liikuda vaid elavad surnud. Ja seda, kuidas nende evakuatsioonibuss kuskil põllu peal öösel seisis ja kuidas mõlemalt poolt vahetpidamata pommitati. Temal oli kaasas seitsmeaastane poeg ja ta mõtles, et bussiistmel oleks pojal mugavam magada, aga põrandal on jälle ohutum...

Või Mariupoli naise lugu, mida ei ole veel keegi kirja pannud. Lugu perest, kellega Leena Kurvet-Käosaart on isiklikult suhelnud ja keda Tartus aidanud.

Ema, kes oli Mariupoli pommitamise ajal nädalaid keldris elanud, võttis ühel päeval oma kaks last, pooleteiseaastase ja viieaastase poja, sõna otseses mõttes kaenlasse ja kõndis nendega viis kilomeetrit pommirahe all sinna, kus teadis ootavat evakuatsioonibusse. Ta rääkis, kuidas esimest bussi, mis teele läks, tulistati ja inimesed hukkusid. Ning kuidas kolmas buss saadeti kontrolljoonelt tagasi. Ainult teine buss, nende buss pääses läbi. Too ema oli olnud oma poisse kaenlasse haarates täiesti kindel, et koju jäädes nad surevad niikuinii, et vahet ei ole ju. Seepärast üldse julges niimoodi koos lastega keset plahvatusi kõndida. Aga sündis ime ja nad pääsesid.

Eestisse varju: Ukraina sõjapõgenike lood
 

  • Põgenike lood jõuavad avalikkuse ette projekti kodulehe eestissevarju.ut.ee (avaneb peagi), seminaride ja töötubade kaudu. Kirjutajate privaatsus saab kaitstud ning kõik detailid, mis viitavad konkreetsele isikule, eemaldatakse.
  • Lisainfo: leena.kurvet-kaosaar@ut.ee.
Märksõnad
Tagasi üles