Seda rekaami on olnud kõik saated ja saatevahed täis. Mis asi see on, mõtlen. Vihje sõjale? Ei, pigem energiakriisile!
Üks hääl lõpetab, teine alustab: «Elad demokraatia põhimõtete järgi, kuid ei tee kompromisse, kui tegemist on kliimakaitsega...»
Iga kord, kui see kõlab, olen nagu ussist nõelatud. Kas see on mõne partei propaganda enne valimisi? Kui mitu korda ma pean seda reklaami veel kuulama enne, kui vastuse saan?
Isegi nagu põnev on, et mida me kodus veel välja mõelda suudame ja milliseid nippe kasutades pere eelarve tasakaalu jäämise tõenäosust suurendame.
«Tahad kliimaneutraalset Euroopat – taastuvad energiaallikad aitavad meil sinna jõuda. Päev päeva järel rohkem ja rohkem, inimesed ühinevad sinuga sel teel. Sina oled Euroopa!»
Mina olen Euroopa... Ahsoo!
Kui ma kasutan toatemperatuuri tõstmiseks pumpa, mis oskab pisukese elektri toel külmast õhust sooja teha, kas ma siis ka seisan kliimaneutraalsuse, parema tuleviku ja Euroopa eest? Küllap vist!
Kui ma kuivatan pesu päikese käes, siis kas päike on üldse taastuv energiaallikas? Umbes viie miljardi aasta pärast kustub see täht nii või teisiti... Aga kui ma pesen nõusid külma veega, üritades säästa elektrit, siis kas kõik inimesed ühinevad minuga sel teel päev päeva järel rohkem ja rohkem?
Lõpuks, kas ma seisan rahu eest ja võitlen puhta tuleviku nimel, kui me kodus läheme vaidlema teemal, kelle kord õigupoolest oli täna õhtul see soe dušš saada?
Tõsi, rasked ajad on ees. Elukogemus ütleb, et me elame need ajad üle. Küsimuseks jääb, kui kaua me iseenda üle naerda suudame ning eluterve huumoriga oma tuju üleval hoiame. Küsimuseks jääb ka, kas paatosega sisseloetud sõnamulin, mille loomiseks ja eetrisse laskmiseks on kulutatud kõikide eurooplaste raha, maailma kliimakaitset kuidagigi tugevdavad.