Aime Jõgi: soojuspump äratab mu keset ööd – õige hetk, et käima panna pesumasin (9)
28. september 2022, 09:02
Miski ajab öösel une pealt. Läbi paksude seinte kostab tuppa mühin, mille kohta unesegane aju ütleb, et väljas on torm. Aga puulehedki ei liigu. Lihtsalt elektri hind on langenud alla kümne sendi kilovatt tunni eest ja kõrvaltoa õhksoojuspump hakkas tööle. Sellele soojuspumbale lisatud nutiseade oskab nimelt internetiserveri kaudu jälgida elektri börsihinda.
Õhksoojuspump on meie kodus täiesti uus asi, monteeritud seinale kurja talve eelaimuses kolm nädalat tagasi. Tänu sellele on võimalik ilma kütet sisse lülitamata lahti saada niiskusest, mis ruumidesse jaheda sügispäeva jooksul koguneb. Oleme otsustanud, et hoiame kokku ja karastame ihu seni, kuni võimalik, kuna meie kodu radiaatoreis liigub vesi, mille soojaks saamiseks tuleb põletada gaasi.
Gaasiga on teate küll mis! Ennustused selle mitmekordistuvast hinnast tekitavad külmajudinaid ilma tormi ja tuisutagi. Päris viimased teated märgivad õnneks gaasi turuhinna teatavat langust ja Eesti Gaas on eelmisel nädalal lubanud, et korrigeerib kodutarbija paketi hinda, aga milliseks see päriselt kujuneb, ei tea keegi.
Niisiis! Kuna uni juba pealt ära läks, panen käima pesumasina. Trumlis ootab hele pesu. Tumedat pesen homme öösel, kui õhksoojuspump mu jälle üles äratab ja soodsast elektrist teatab.
Silman telefonist ilmateadet – eelseisev päev tõotab päikest. See tähendab, et hommikul saan puhta pesu kuivama viia rõdule. Enne uut uinumist rändab mõte lapsepõlve ja meelde tuleb, et ema viis märja pesu ka talvel õue kuivama. Pakane külmutas selle nööril kohe küll krõbedaks, ometi ka kuivatas kuigivõrd.
Kas ma seisan rahu eest ja võitlen puhta tuleviku nimel, kui me kodus läheme vaidlema teemal, kelle kord õigupoolest oli täna õhtul see soe dušš saada?
Mingis mõttes teeb see olukord mulle rohkem nalja kui tekitab haledust. Täidab entusiasmi ja vastupanuvõimega! Isegi nagu põnev on, et mida me kodus veel välja mõelda suudame ja milliseid nippe kasutades pere eelarve tasakaalu jäämise tõenäosust suurendame.
Meie pere on suur. Kolm põlvkonda, kaheksa inimest. Keldris asuv elektriboiler on varustatud taimeriga, mis lubab vett soojendada samuti ainult öösel, nii kella ühe ja nelja vahel. Idee on selles, et põhimõtteliselt võiksid kaheksa inimest 80 liitri kuuma veega ühes ööpäevas toime tulla küll. Aga alati ei tule.
Nõusid pesen külma veega. Fairyt läheb küll rohkem kui enne, aga kui nõud rätikuga kohe kuivaks hõõruda, saavad need peaaegu puhtaks. Kõik selle nimel, et õhtul võiksin end sooja veega pesta. Või siis, et õhtul võiksin end mitte päris külma veega pesta.
Laste mullivannis leotamise oleme loomulikult lõpetanud ning me peseme neid viieminutiduši all kahe kaupa. See tähendab kaks last ühel õhtul ja kaks last järgmisel õhtul ning mitmel õhtul ei pese neid üldse.
Mina nõuan endale sooja vee jätmist esmaspäeva õhtul, mil käin tantsimas, ja võimalusel ka laupäeva õhtul, kui olen koristamise ja põrandapesuga ühele poole saanud. Ülejäänud õhtutel loputan varbaid ja ülakeha külma veega kraanikausi kohal. Just nagu lapsepõlves, mil kraanikausi asemel oli köögis emaileeritud pesukauss, kuhu vett tuli tõsta kopsikuga ämbrist.
Hommikul panen uudiste järel tähele üht reklaami, mida olen raadios märganud terve eelmine nädal, mil koroonaga kodus istusin. «Sa seisad rahu eest ja ometi võitled puhta tuleviku nimel, mille energiat toodetakse Euroopas...»
Seda rekaami on olnud kõik saated ja saatevahed täis. Mis asi see on, mõtlen. Vihje sõjale? Ei, pigem energiakriisile!
Üks hääl lõpetab, teine alustab: «Elad demokraatia põhimõtete järgi, kuid ei tee kompromisse, kui tegemist on kliimakaitsega...»
Iga kord, kui see kõlab, olen nagu ussist nõelatud. Kas see on mõne partei propaganda enne valimisi? Kui mitu korda ma pean seda reklaami veel kuulama enne, kui vastuse saan?
Isegi nagu põnev on, et mida me kodus veel välja mõelda suudame ja milliseid nippe kasutades pere eelarve tasakaalu jäämise tõenäosust suurendame.
«Tahad kliimaneutraalset Euroopat – taastuvad energiaallikad aitavad meil sinna jõuda. Päev päeva järel rohkem ja rohkem, inimesed ühinevad sinuga sel teel. Sina oled Euroopa!»
Mina olen Euroopa... Ahsoo!
Kui ma kasutan toatemperatuuri tõstmiseks pumpa, mis oskab pisukese elektri toel külmast õhust sooja teha, kas ma siis ka seisan kliimaneutraalsuse, parema tuleviku ja Euroopa eest? Küllap vist!
Kui ma kuivatan pesu päikese käes, siis kas päike on üldse taastuv energiaallikas? Umbes viie miljardi aasta pärast kustub see täht nii või teisiti... Aga kui ma pesen nõusid külma veega, üritades säästa elektrit, siis kas kõik inimesed ühinevad minuga sel teel päev päeva järel rohkem ja rohkem?
Lõpuks, kas ma seisan rahu eest ja võitlen puhta tuleviku nimel, kui me kodus läheme vaidlema teemal, kelle kord õigupoolest oli täna õhtul see soe dušš saada?
Tõsi, rasked ajad on ees. Elukogemus ütleb, et me elame need ajad üle. Küsimuseks jääb, kui kaua me iseenda üle naerda suudame ning eluterve huumoriga oma tuju üleval hoiame. Küsimuseks jääb ka, kas paatosega sisseloetud sõnamulin, mille loomiseks ja eetrisse laskmiseks on kulutatud kõikide eurooplaste raha, maailma kliimakaitset kuidagigi tugevdavad.