Sisuturundus
Näitlejast tippkondiitriks, kondiitrist kohvikupidajaks. Marju Männik ootamatuid pöördeid ei karda
Tartus asuvat Toome kohvikut peab huvitava elukäiguga naine: õppis näitlejaks, esines aastaid vabakutselisena, hakkas kondiitriks ja saavutas võidu mainekal tordikonkursil. Nüüd on ta edukas väikeettevõtja ning kuigi kohviku tulevik on natuke lahtine, vaatab ta ettepoole siiski optimismiga – ootamatuid pöördeid ta ei karda.
Marju Männiku nägu on tuttav ilmselt paljudele eestlastele, aga põhjused võivad olla erinevad. Tegutses ta ju kuus aastat vabakutselise näitlejana, umbes samal ajal muu hulgas ettekandjana. Hiljem töötas ta rohkem kondiitrina, kellena sai Eesti mõistes vägagi uhke tunnustuse: tema tort võitis Eesti vabariigi juubelile pühendatud tordivõistluse.
Õigupoolest just selsamal tordikonkursil saadud võit on Männiku jutu järgi üks peamistest põhjustest, miks nüüd teatakse teda hoopis ettevõtjana. Nimelt on Männik juba kolm aastat pidanud Tartus Toomemäe juures populaarset Toome kohvikut.
Männik küpsetas juba noorena, nagu neiud teinekord ikka. Aga kui paljud neist arvavad, et neist saavadki kondiitrid? Pigem teevad nad seda lihtsalt hobi korras ja ise heade küpsetiste nautimiseks. Tõsi, tema tegeles sellega natuke tõsisemalt ja lausa iga päev. Siiski juhtus, et gümnaasiumi lõpetamise ja vaheaasta järel õppis Männik Viljandi kultuuriakadeemias näitlejaks – see oli tema unistus.
Mõeldud, õpitud, tehtud, ja näitleja Männikust saigi. Aga siiski vabakutseline. Kuigi ta lõi kaasa erinevates lavastustes üle Eesti, ilmnes asjaolu, et tööd oli vähem, kui oleks võinud. Hädaldama krapsakas noor ei jäänud – selle asemel võttis kätte ja läks tööle kohvikusse, kus hakkas muuseas ka kooke tegema. Peatselt pakkus Männik lähedase mahitusel end tööle Tallinna kondiitriärisse Heidi Park Kondiiter. Seal võeti ta rõõmuga vastu ning nõnda saigi alguse tulevase ettevõtja teekond kondiitrina.
Männik märgib vestluse jooksul, et ettevõtlik inimene võtab igal pool midagi ette. Tema arendas end sel ajal hoolega: omandas töövõtteid, õppis ja harjutas. Ühel päeval leidis ta, et on piisavalt hea kandideerimaks teise firmasse peakondiitri kohale. Selleks kohaks oli samuti pealinnas asuv kohvik-pagaritöökoda Rukis, kus au sees eestimaised maitsed. Männikut peeti sellele kohale sobivaks inimeseks ja seal ta toimetama asuski.
Tõuke oma kohviku asutamiseks sai Männik just seal töötades. Nimelt oli ta varasemas töökohas täitnud üsna mitu presidendi kantselei tellimust ning kui 2017. aastal kuulutati välja Eesti vabariigi sajandale tähtpäevale pühendatud isamaaliste tortide konkurss, oli üsna selge, et sellest konkursist peab osa võtma. Meeldiva üllatusena valiti Männiku valmistatud muraka-kodujuustutort musta leiva ja köömnenapsuga EV100 juubelitordiks, mida pakuti ka presidendi vastuvõtul.
Küllap on paljud ettevõtjad enne tegudeni jõudmist kaalunud ja pidanud aru, kas neil on midagi pakkuda. Kuigi Männik oli kohvikust varem mõelnud, ei olnud ta endas täiesti kindel. Nähes enda töö taolist tunnustamist – ja mis seal salata, märgib nüüdne kohvikupidaja, ka mõningast ärilist edu, mida selle tordi müümine hiljem tema toonasele tööandjale tõi –, tuli talle ka kindlustunne.
Mida teha, kui on tahe midagi ise teha ja olemas kindlustunne, et võiksid sellega hakkama saada? Küllap võiks teha firma ja katsetama hakata, kuigi Männik läks natukene teist rada pidi. Tema seadis sammud hoopis Maakondlike Arenduskeskuste Võrgustiku Tallinna osakonna poole ja pani end kirja alustava ettevõtja koolitusele, et saada aimdust, mida ettevõtlus endast täpsemalt kujutab ja kuidas asju õigesti ajada.
Kursuse jooksul valmis Männikul muu hulgas äriplaan. Selle tegemist peab ta mõnes mõttes silmiavavaks, sest see nõudis nii prognoosidesse numbrite paika sättimist kui ka oma nägemuse konkreetset paika panemist. Näiteks tuli selgeks teha, miks peaks klient tema kohvikusse astuma. Ühe põhjusena esitas ta klientidele loodud võimaluse vaadata, kuidas küpsetised valmivad.
Korralik äriplaan andis võimaluse küsida Riigi Tugiteenuste Keskusest alustava ettevõtja starditoetust, mille abil mõnigi kohviku pidamiseks vajalik seade soetatud sai. Toetusega kaasnes ka bürokraatiat. „Aga närisin läbi,“ ütleb ta ja märgib, et koolitus ja toetus kulusid marjaks ära – varem ju sellist kogemust polnud ja ega täiendavad finantsvahendidki paha teinud.
Toome kohvik avati 2019. aasta lõpus. „Meid võeti väga positiivselt vastu,“ meenutab Männik. Nagu tagantjärele teame, polnud taolise ettevõttega alustamiseks tegelikult parim aeg. Tulid koroona, piirangud, raskused. Hoogne start andis aga võimaluse esiti töötajaid säilitada, kuigi Männik kaalus teisigi lahendusi. „Töötajad on kõik, mis sul on,“ leiab ta. Õnneks tuli riik Männiku arvates hästi sihitud palgatoetusega appi ja keerukamad ajad elati üle.
Nüüdseks on hoogne algus möödas, kuid kohvik on tartlastel ikka meeles ja tööd jagub. Koguni 80 protsenti külalistest on püsikliendid. Lisaks tehakse koolitusi, mida korraldab ka juhatajast omanik. Igapäevaselt küpsetada ta enam ei jõua, sest asjaajamine võtab pea kümne töötajaga ettevõttes oma osa, aga uudistoodete arendamisse jõuab panuse anda.
Praegu on veel lahtine, mida tulevik Toome kohvikule edaspidi toob, sest südamesoojusega küpsetada ei saa – elektrienergiat kulub omajagu, aga hind on teadupärast kõrgustesse kerkinud. Uksi veel kinni panema ei pea, sest Männik on seda usku, et headel aegadel tuleb väike reserv tekitada.
Kaua praeguse äriplaani alusel töötamine siiski võimalik pole. Aga ehk tuleb elektri hind ikka alla? Ehk pakub riik ettevõtjatele abikätt? Võib-olla peab kohviku tulevikus kinni panema, kuid saab jätkata näiteks koolitustega? Mine tea. Aga ühte Männik teab: ettevõtja ongi see, kes vajadusel midagi ette võtab ja lahenduse leiab, mitte ei jää passima.
Nädalaga ettevõtjaks, Tartu ettevõtlusnädala programmiga saad tutvuda siin!