Väikesest rõivabrändist start-up’i maailma: Liis Tiisvelt leiab, et kahetseda saab ainult proovimata jätmist

Rõivabrändi iLLIMOR looja ja tekstiilijäätmeid väärindava startup'i Low imPACK üks asutajatest Liis Tiisvelt. Foto: Silver Gutmann

Kuigi moedisain huvitas Liis Tiisvelti juba keskkoolis, läks pea kümme aastat aega, kuniks ta oma brändi Illimori loomiseni jõudis. Tagantjärele leiab ta, et tegu oli õige otsusega. Endalegi ootamatult on ta nüüdseks koguni start-up’i maailma sukeldunud ning proovib koos partneritega turule tuua taaskasutatud tekstiilijäätmetest pakendeid: ühest otsast toome tooteid turule, teisest otsast likvideerime, ütleb Tiisvelti ise.

Toimetate selliste firmadega nagu Low Impack ja Illimor. Millega te nendes ettevõtetes tegelete?

Illimor oli minu ammune unistus, juba keskkoolis unistasin rõivabrändi loomisest. Nüüd sai just kaks aastat täis hetkest, kui selle brändiga turule tulin. Teen seal rõivaid jätkusuutlikest kangastest, aga praegu on ju kõik n-ö jätkusuutlik, see sõna võib olla eksitav.

Kasutan väga palju Eestis toodetud kangast, vähendame logistilist jalajälge, kui ei telli seda Aasiast. Kanga nimi on Tencel, selle kiud on valmistatud eukalüptipuust ning valmistamise protsess on ringmajanduslik. See tähendab, et kui kanga tootmise puhul kulub tavaliselt väga palju vett, siis see tootmisprotsess on ühe Austria ettevõtte patenteeritud ja selle puhul 99 protsenti kasutatavast veest ringleb. Omadustelt pole puuvillaga väga vahet.

Võib öelda, et teine ettevõtmine on ka Illimoriga palju seotud. Low Impack tegeleb tekstiili- ja rõivatööstuse jääkide väärindamisega, see on maailmas järjest kasvav probleem. Lõime ümbertöödeldud tekstiilijäätmetest tehtud e-kaubanduse pakendi.

Oleme Low impacki tiimis kolmekesi kõik moetööstuse taustaga ning meie jaoks on tekstiilijääkide probleem väga südamelähedane. Olles ise tootnud riideid, siis tahaks teisest otsast neid ka likvideerida, enda tegude eest nii-öelda vastutada.

E-poodlemine muutub aina populaarsemaks ning meie eesmärk ongi luua selleks sobiv pakend ja panna see ringlema, et inimesed saaksid selle tagastada. Me ei taha luua ühekordset väärtust.

Praegu on meil üks toode: väikeses suuruses karp, mille prototüüp on valmis, kuid me pole turule läinud. Novembrist piloteerime toodet esimeste e-kaubanduse klientidega. Valminud on ka esimesed suuremate karpide tootenäidised.

Millega te enne ettevõtlust tegelesite? Kas need tegemised olid praeguste toimetustega seotud?

Mingil määral liikusid sinnapoole küll. Pärast keskkooli läksin Eestis moedisaini õppima. Tookord kooli ära ei lõpetanudki, tee viis hoopis Euroopasse reisima. Tahtsin vaadata, mis maailmas toimub.

Elasin Londonis, kus pidin muidugi elatist teenima ja töötama. Läksin seal ka moodi õppima. See oli üheaastane kursus koolis London College of Fashion, kus tegin praktika ühe noore disaineri juures. Hiljem tulin Eestisse tagasi, kuid vahepeal tõmbas jälle eemale, käisin Prantsusmaal. Töötasin rõivapoes ja õppisin prantsuse keele ära. Kui mõne aasta pärast tagasi tulin, siis oli üsna selge siht, et tahan moekarjääriga edasi minna. Tundsin, et elu on mind küpsemaks muutnud ja olen valmis.

Tegelikult töötasin siis ikkagi edasi muul alal, aga samal ajal õppisin neli aastat Tallinna tehnikakõrgkoolis tekstiili ja rõivaala ressursikorraldust. Kui lõpetasin, astusin kohe TalTechi tekstiilitehnoloogia õppekavale. Sügisel, kui magistrisse astusin, lõin Illimori.

Low imPACK sai alguse Liisi lõputööst, mil ta õppis Taltech'is tekstiilitehnoloogia magistratuuris. Pildil koos kaasasutajatega Kaie Kaas-Ojavere ja Mariann Lukka'ga. Foto: Silver Gutmann

Kas ettevõtjaks saamine oli loomulik protsess?

Ettevõtlus oli varem pikalt mõttes, aga vahepeal tundusid muud tegevused huvitavamad. Ühel hetkel läks see mõte nii suureks, et ütlesin endale, et kui ma ei proovi enda brändi luua, kahetsen elu lõpuni.

Kui peale proovimist oleks selgunud, et ei tule välja, siis oleksin ju alati loobuda saanud. Proovimata poleks teada saanud. Need kaks aastat, mil olen oma brändi juhtinud, võin öelda, et see oli õige otsus.

Muutuseid on küll olnud. Näiteks alguses mõtlesin, et pakun eraisikutele mugavaid vaba aja riideid, aga nüüd on mind üles leidnud ärikliendid. Teen ettevõtetele pusasid, T-särke, kleite. Nišš on just start-up’id: kaks aastat tagasi astusin Tartu Loomemajanduskeskusesse (LMK, toim) inkubatsiooni, mis on ka sTARTUp Day ärifestivali asutaja. Nemad tõmbasidki mind sinna keerisesse.

Otsustasin, et võiksin töötada start-up’idega, sest valmistan originaalseid riideid. Saab tellida eri lõikeid, kangaid, näiteks ettevõtte brändi värvides tooteid. Olen aru saanud, et ettevõtetele on oluline eristuda ja silma paista ning riided on ju tähtis turundusvahend.

Ütlesite, et käisite inkubaatoris.

Tegelikult siiamaani olen seal. Alguses sain sealt nõu, millistes kanalites müüa, kuidas end turundada. Nüüd tean seda juba ise. Tugi on tähtis ja praegu ongi mul mõnes mõttes tööpsühholoog. Mul pole töötajaid, kasutan allhankijatest partnereid. Tihtipeale olengi selles keerises üksi, nii et on tore, kui keegi annab ärinõu või suunab, isegi kui otsest probleemi pole.

LMK kaudu olen saanud nii palju tuttavaid, kliente. Neil on suur võrgustik, nad on mind ettevõtetele soovitanud, olen nende vahendusel ärikonverentsidel osalenud ja sealt ise kontakte saanud.

Kõrvaltvaatajana tundub, et teid on saatnud edu. Kuidas teil enda meelest ettevõtjana läinud on?

Täiega hästi! Ainuüksi enda arengu mõttes. Muidugi saab ka rahaliselt mõõta, selles osas läheb ka hästi.

Usun, et kui tuled turule teenuse või tootega ning naudid seda mingilgi määral, siis leiad oma koha. Minu jaoks tundus alguses nii uskumatu, et kuidas mulle kliente jätkub, sest olen järjekordne Eesti bränd – neid on viimasel ajal nii palju tekkinud.

Alguses ei tundnud ma end turunduses mugavalt, sest ei suutnud tihtipeale ära seletada, mis on minu eristuv väärtuspakkumine. Kui keegi praegu ütleb, et teen jätkusuutlikult, siis see ei ole päris see – kõik ütlevad seda. Arenesin jooksvalt, kuulasin, mida esimesed kliendid toodete kohta räägivad. Panin vajaliku kõrva taha. Arvan, et see ongi suur areng.

Liisi startup Low imPACK on arendanud välja tekstiilijäätmetest valmistatud e-kaubanduse ringluskarbi. Foto: Arvutigraafika

Tegelete juba kahe ettevõttega. Kas teisega on juba lihtsam?

Teisega on isegi raskem!

Kui start-up’idele riideid hakkasin tegema, siis unistasin mõnikord alateadlikult, et tahaks ka selles keerises osaleda, aga ei osanud eales arvata, et ise taolise ettevõtte loon. Mulle on start-up’id tundunud olevat seotud rohkem infotehnoloogia sektoriga.

Kui magistris õppisin, oli vaja lõputöö teema leida. See oligi seesama pakend, mida nüüd arendame. LMK juht Külli Hansen hakkas aasta alguses korraldama loomehäkatoni, kus rõivatööstuse disainerid ja inimesed tulid kokku, et häkkida, kuidas moemaailma jätkusuutlikuks teha. Võtsin sellest Külli kutsel osa täiesti pahaaimamatult ja äkki läks virr-varr käima. Häkatonis lood paariks päevaks piltlikult kogu ettevõtte. Olin siis oma ideega žürii ees ja kõik läks nii õiges suunas isegi minu enda jaoks. Hakkasin ka oma ideesse uskuma, muidu oli see ju kooliprojekt.

Järgmine kuu olime otsapidi Prototronil, olles seal üks parimatest. Järgmine kuu oli Latitude 59, kus pidin laval pitch’ima. Nii saigi minust startupper. Nüüd teeme toodete prototüüpe ja peame läbirääkimisi potentsiaalsete klientidega.

Start-up’i ja rõivabrändi võrreldes on üks ikkagi olemuselt klassikaline firma. Teises läheb kõik kiiresti, pead turule saama, innovatsiooniga tegelema, samal ajal oma toodet müüma. Nagu öö ja päev: start-up’iga on kordades raskem, aga julgustan kõiki, sest see on enesearengu ja kasvamise koht. Peab lihtsalt olema valmis, et nädalavahetused ei ole enam kaks päeva pikad.

Millised on firmadega seotud tulevikuplaanid?

Tahaksin mõlemaga jätkata, aga vahepeal peab vist valima. Start-up’induses soovitakse, et tegeled sellega sada protsenti. Kui Illimor areneb, siis võtan ehk juurde inimesi, kes igapäevategemisi haldavad, ja mina saan olla kunstiline juht – see olekski väga tore.

Mõnes mõttes on seda imelik öelda, aga minu eesmärk Illimoriga ei ole suureks kasvada. Pigem tahaks, et oleksin oma asja ajades õnnelik, saaksin luua väärtust ja oleks mõnus partnerlus ettevõtetega.

Low Impacki tahame päriselt käima lükata. Tänapäeval ei ole väga head lahendust rõivaprügile. Kui meie seda ära ei tee, siis teeb keegi teine – ego ju tahab, et ikka ise teeks. Suurem unistus on saada üleüldisemalt tekstiiljäätmeid väärindavaks materjalitehnoloogia ettevõtteks ehk teha toormaterjalist, ümbertöödeldud tekstiilikiust ka muid tooteid, näiteks mööblit.

Nädalaga ettevõtjaks, Tartu ettevõtlusnädala programmiga saad tutvuda siin!