Fotograaf Helena Kukk: proovin olla iseendale nii hea töötaja kui ka ülemus

Foto: Kukeke klõpsutab

Kunagine Variku kooli õpetaja Helena Kukk, keda nüüd tuntakse ka tänu tema brändile Kukeke Klõpsutab, otsustas seitse aastat tagasi, et võiks proovida leiba teenida hoopis senise hobiga – fotograafiaga. Kuigi omal käel toimetada oli alguses natuke hirmutav, on Kukke nüüdseks saatnud kena edu, nagu ta ise ütleb. Puhkama ta aga ei jää, sest veel oleks vaja end ärialaselt koolitada. Ühel päeval võiks varasema õpetajakogemuse ja teadmised fotograafiast ühildada ning ise koolitusi pakkuma hakata.

Te olete mikroettevõtja, kellel on registreeritud väga vahva nimega osaühing.

Esiteks pean ennast rohkem kunstnikuks, kellel peab juriidilistel põhjustel olema ettevõte. Tegutsen osaühingu ja brändi Kukeke Klõpsutab alt ning nüüd saab õige pea seitse aastat selle nime all fotograafiaga tegeldud.

Kuna fotograafiaga tegelema hakates tuli justkui endale bränd tekitada, siis otsustasin, et see võiks olla midagi meeldejäävamat ja löövamat kui fotograaf Helena Kukk. Väikest sõnamängu tehes jõudiski Kukeke Klõpsutab minuni.

Alguses oli mul ka stuudio, aga lapseootele jäädes loobusin sellest. Viimased viis aastat olen tegutsenud puhtalt objektidel, kuid sel aastal valmis tänu elukaaslasele väike stuudiomajake, kus plaanin taas rohkem pildistama hakata.

Foto: Kukeke klõpsutab

Fotograafia on lai tegevusala. Mis on teie nišš?

Kõige suuremas osas pulmad, olen pulmafotograaf. Pulmahooaja väliselt pildistan kõike muud, näiteks paare ja peresid. Viimastel aastatel on järjest rohkem hakanud igas suuruses ettevõtted minu poole pöörduma, et tootefotosid tellida – mõni neist juba iga kuu. See on väga meeldiv.

Kuidas õpetaja elukutse vahetamine fotograafist mikroettevõtja olemise vastu juhtus?

Fotograafia on mind saatnud pea terve elu. Olen ju Rate.ee aja noor, juba siis sain sõbrannade pildistamise ja fotode töötlemisega kätt proovida.

Aastal 2014 sain esimese korralikuma kaamera ja hakkasin fotograafiamaailma tõsisemalt nuusutama. Rohkem pildistasin ülikooli kõrvalt ja juba tööl olles, aga muidugi ei saa öelda, et tol ajal fotograaf olin, pildistasin ikka sõpru-tuttavaid.

Töö sai sellest pigem tänu sellele, et jäin lapsega koju. Teadupärast on meil emapalk, mis oli minu jaoks nagu turvavõrk, et näha, kas saaksin hiljem hakkama puhtalt fotograafiaga tegeldes. Tõenäoliselt ei oleks ma julgenud seda sammu muidu teha. Kui emapalk ära kadus, siis tuligi ennast ise püsti hakata hoidma.

Üleminek oli orgaaniline. Sellist momenti ei olegi, kus oleksin järsku avastanud, et nüüd on suur elumuutus tehtud. Ettevõtte loominegi oli vajaduspõhine, kui oli vaja hakata arveid väljastama.

Foto: Kukeke klõpsutab

Ettevõtte loomisega on mul natuke naljakas lugu. Kärsitu, nagu ma olen, võtsin veebis lahti ettevõtte registreerimise koha, vaatasin, et FIE ja OÜ – ei teagi … FIE on odavam, teen selle. Kaks aastat tagasi, kui laps sai kolmeaastaseks, pidin hakkama enda eest sotsiaalmaksu maksma. Siis läksin osaühingule üle.

Siit saab natukene aimu, et ettevõtlusteekonna alustamisel oleks olnud väga suureks abiks spetsialisti abi. Nüüd näiteks Tartu Ärinõuandla poole vaadates mõtlen, et inimesed, kes sealt alustavad, on juba väga õigel teel.

Teie ise sellise spetsialistini ei jõudnud?

Ei. Küll olen kogu oma teel küsinud abi sõpradelt ja tuttavatelt, kel on samuti väiksemad ettevõtted. Olen neilt alati nõu ja abi saanud.

Erialaselt olin küll usin koolituste läbija. Käisin nii mõnegi fotograafi juures, alustasin lihtsamatest kaamera ABC kursustest, läbisin pulmafoto koolitusi. Ahmisin teadmisi mitmelt poolt ja arvan, et see andis mulle hea põhja.

Alguses oli väike pelgus ka sees?

Seda teed on saatnud konstantne väike võbin. Olen ka peljanud, kas mul on võimalik selle tööga ära elada, kas on võimalik elamisväärset palka maksta. Õnneks siiamaani on mind suure tööga saatnud tore edu.

Millised teie tulevikuplaanid on?

Tunnen järjest rohkem, et tahaksin saada rohkem äriteadmisi, näiteks võiksin end turunduse mõttes arendada, omandada praktikale lisaks teooriat.

Õpetajaks olemine on paraku minu vereringes: naudin praegugi seda, kui mind kutsutakse mõnda kooli oma tööst rääkima. Olen mitu aastat veeretanud mõtet, et panna kokku kaks südamelähedast asja: fotograafia ja õpetamine. Praegu käib see veel lainetena. Ühel hetkel näib, et mul on nii palju edasi anda, järgmisel küsin endalt, et mida ma küll õpetada võiksin. Tundeid on kahetisi, aga tulevikus tahaksin oma teadmisi ikkagi edasi anda.

Foto: Kukeke klõpsutab

Tundub, et olete seni tehtud otsustega rahul.

Täites enda ettevõttes ikkagi kõikvõimalikke ametikohti, on näha, et ütlus „palgatöötajast ettevõtjaks saades vahetad kaheksatunnise tööpäeva kogu aeg tööl olemise vastu“ peab paika. Näiteks õpetajana oli mul terve suvi vaba, nüüd on suvi vastupidi väga kiire.

Palgatöötaja elul on plusse, aga arvan, et need innustavadki mind mõnes mõttes edasi minema – siis saan olla iseendale samal ajal hea palgatöötaja ja samas hea ülemus, kes suudab enda alluva õnnelikuna hoida.

Seniste valikutega olen väga rahul. Võimaldan endale vabadust, mida vaat et igaüks ihkaks. Muidugi ei ole selline elustiil kõikidele, näiteks alguses oli raske sundida end tegema tööd siis, kui seda teha ei tahtnud. Leidub nii ilu kui ka valu.

Nädalaga ettevõtjaks, ettevõtlusnädala programmiga saad tutvuda siin!