Tuuli Ainsaar: kus tohib elada (psüühilise erivajadusega) inimene?

Tuuli Ainsaar Foto: Erakogu

Küsimus, kus tohib psüühilise erivajadusega inimene elada, on kohatu, kuid ometi peame sellest rääkima. Oleme üle saamas arusaamast, mille järgi ei tohiks erivajadusega inimesi kogukonnas näha ollagi. Siiski tundub, et me pole päris küpsed mõistmaks, et igaühel meie seast on õigus võimalikult tegusale elule, kõigile rollidele inimväärses elus – töötaja, õppuri, tegusa inimese ning kogukonnaliikmena.

Viimase 15 aastaga oleme tundmatuseni muutnud seda, kus ja kuidas elavad erivajadusega inimesed Eestis. Oleme sulgenud pea kõik suured ja kõledad, privaatsuseta haiglatüüpi hooldekodud kaugetes metsatagustes asukohtades. Enam kui 1700 inimest on kolinud hubastesse kodudesse kogukondades, linnades ja alevites. Mitmes kohas on kogukonnaliikmed osutanud aga sellele aktiivset vastupanu.

Tunnistatakse, et suured kombinaatkodud ei ole õige lähenemisviis, kuid öeldakse, et minu tagahoovis paluks neil ka mitte elada – Nimby sündroom. Nii on raske jõuda selleni, et erivajadusega inimesi koheldaks ühiskonnas ja kogukonnas võrdväärsetena. Kahjuks on psüühilise erivajadusega inimesed veel tänagi häbimärgistatud ja nende kohta on liikvel alusetuid müüte.