Ülle Jukk: ons varemetel vaja restorani või vastupidi?

Ülle Jukk Foto: Erakogu

Huvitav, et samal ajal, kui EFTA auhindade galal saab aasta uue tulija auhinna saade «Minu uus sugulane», diskuteeritakse Tartus klaasist restorani võimalikkuse üle keskaegse toomkiriku varemetes. Iseenesest võiks ju mõlema kohta öelda, et äge idee. Esimese kaudu populariseeritakse ajalootundmist, teise puhul... ei paindu keel ütlema.

See, et mu töö ja ka hobi on seotud toiduettevõtjate, kohaliku toidu, toidufotograafia ning toiduajalooga, ei puutu kuidagi asjasse. Asjasse ei puutu ka see, kas selles restoranis hakatakse pakkuma odrajahuputru või molekulaargastronoomiat või mitu Michelini tärni restoran loodab saada. Asjasse ei puutu isegi see, kas varemete vahele soovitakse rajada restorani või mõnda muud liiki ärilist ettevõtet, näiteks kleidipoodi. Pakuvad ju mõlemad teatud sorti naudingut. Asjasse puutub kodust, koolist või elukoolist kaasa saadud lugupidamine väärtuste vastu, mis on meile pärandatud ning mida meie pärandame edasi.

Kõik konserveerimis-, restaureerimis- ja kasvõi rekonstrueerimispõhimõtted rõhutavad, et mistahes sekkumine kultuuripärandisse peab toimuma viisil, mis aitab objekti tähendusel edasi kasvada ning iga lisandus peab andma lisaväärtuse, mitte seda ära võtma. Ehk kõnealusel juhul: kas varemetel on vaja restorani või restoranil varemeid? Nii pole ka ühelgi põlvkonnal õigust egoismile nii mineviku kui sellest johtuva tuleviku teemal, kui see ei põhine laiemal väärtussüsteemil, vaid kellegi soolol.