Rünno Vissak: basiilika basiilikukastmes

Rünno Vissak Foto: HEGE-LEE PAISTE

Pean lugu headest kokkadest. Olen üliõpilastel soovitanud lugeda Anthony Bourdaini «Avameelselt köögist...», mis kirjeldab nende tänuväärset ja pingelist tööd, mille põgus kogemus kummati on minulgi. Siiski olen veendunud, et Toome varemed on üks neid väheseid kohti, kuhu Tartus restorani ega midagi sarnast ehitada ei tohi.

Alustada tuleb vist üldtuntud ajaloolistest faktidest.

Keskaegse Saksa-Rooma keisririigi koosseisu kuulunud Tartu piiskopkond kestis riikliku moodustisena ümmarguselt 300 aastat. Tartu puhul on see kirjutatud ajaloos seni kõige pikem stabiilse riikliku valitsemise peatükk. Ja võrreldes järgnevate katastroofirohkete sajanditega sugugi mitte õnnetu ajajärk. Sellest kaugest ajast, mis lõppes Liivi sõjaga ja mille jäljed pea lõplikult pühkis Vene laastamistöö Põhjasõja aegadel, sellele järgnenud viletsus ja tulekahjud, on Tartus maa peal nähtavana säilinud teadagi vaid Jaani kirik, paar juppi linnamüürist ja toomkiriku varemed.