R, 9.12.2022

UTLIB 220 ⟩ Andmespetsialist Tiiu Tarkpea tark pea aitab teadusraha koduõuele tuua

Liina Ludvig
, ajakirjanik
Andmespetsialist Tiiu Tarkpea tark pea aitab teadusraha koduõuele tuua
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ülikooli raamatukogu teadusandmete peaspetsialist Tiiu Tarkpea aitab noorel teadlasel mõista, mida rahastaja temalt täpsemalt nõuab.
Ülikooli raamatukogu teadusandmete peaspetsialist Tiiu Tarkpea aitab noorel teadlasel mõista, mida rahastaja temalt täpsemalt nõuab. Foto: Sille Annuk

Tartu ülikooli raamatukogus on esialgu kukalt kratsima panev ametinimetus nagu teadusandmete peaspetsialist. Teemakauge inimene võib ainult oletada, millega selle ameti pidaja tegeleb. Küllap kogub ta mingeid andmeid ja teeb nendega midagi? Võib-olla analüüsib neid? Ja siis koostab ta veel raamatukogu andmehaldusplaani!

Täiesti vale. «Sellist asja nagu raamatukogu andmehaldusplaan pole olemas,» muigas just selle ameti pidaja Tiiu Tarkpea. «Teiseks ei ole mul mingeid andmeid, mida hallata,» klaaris ta veel.

Tänapäeva teadlane töötab paljuski grandi ja avaliku rahastuse toel, mida tuleb pidevalt taotleda. Aga ega raha anta pelgalt selle peale, kui välja käia uurimisteema. Töökäik tuleb hoolega läbi mõelda ja paberimajandada. Muu hulgas peab rahastaja saama uurimistöö andmehaldusplaani ehk ülevaate sellest, kuidas andmete kogumine ja nendega töötamine käib, kes neile ligi pääseb ja mis saab neist pärast projekti lõppu. See on osa avatud teaduse põhimõttest ja selle koostamist Tiiu Tarkpea õpetabki.

Pole midagi võimatut

Kõlab üsna aukartustäratavalt. «Kõlada võib, aga tegelikult pole see midagi võimatut,» rahustas spetsialist. «Samuti võib see tunduda järjekordse bürokraatiana, aga samas on teadlasel endal ka lihtsam, kui tal on selge arusaam sellest, mida ta oma andmetega tegema hakkab,» selgitas Tarkpea.

Miks tegeleb selle teemaga raamatukogu, ja mitte ülikool ise? Häda on selles, et ülikoolis pole avatud teaduse tegutsemiskava veel kuigi selgel sõnal kirja pandud, seda pole olemas isegi mitte Eesti riigis. Ometi nõuavad teatud eeskirjade järgimist teaduse rahastajad nii Euroopa Liidus kui ka Eestis ja seega peab olema keegi, kes nende nõuetele vastavusse viimist õpetab ja toetab.

Samas on ka mõistuspärane, et andmehaldust õpetab just raamatukogu, sest paljuski ongi tegu andmehaldusasutusega, kus on süstematiseeritud andmebaasid ja kaks digihoidlat, mida tuleb hoida ja säilitada, arvas Tarkpea.

Eneseharimist tuli alustada nullist, käia konverentsidel ja seminaridel, lugeda artikleid, seda peab tänini järjepidevalt tegema.

Andmehaldusplaani koostamist hakkas ta teadlastele õpetama ja doktorantidele kursusena lugema kaheksa aastat tagasi ega teadnud siis isegi, mida see tähendab. Eneseharimist tuli alustada nullist, käia konverentsidel ja seminaridel, lugeda artikleid, seda peab tänini järjepidevalt tegema, sest valdkond areneb kiiresti ning kolm-neli aastat vanade näidetega õppejõupulti astuda ei saa.

«Eks seepärast mulle seda tööd pakutigi, et olen füüsik ja saan andmetest võib-olla paremini aru kui keegi, kel reaalteaduste haridust ei ole,» arvas ta tagasihoidlikult.

Ajutisest sai alaline

Raamatukogus tegutses ta juba ammu enne praegust töökohta, kõigepealt referendi, siis liigitaja ja märksõnastajana. Biblioteegis tööle asumist nimetab ta väga proosaliseks elupõikeks: lapsed olid väiksed ja oli vaja leida kindlate tööaegadega koht. Teadlase tööpäev ei lõpe ju õigupoolest kunagi.

Ajutisest tööpostist sai üsna pea alaline. Alati, kui ligi tikkus mõte mujale suunduda ja midagi uut proovida – öeldakse ju, et iga seitsme aasta tagant peaks töökohta vahetama –, potsatas raamatukogus ikka sülle mõni huvitav ja õpetlik ülesanne, mille kallale ülima vastutustundega asuda, käigu selle juurde kasvõi uue kutse omandamine.

Tööga seoses on tulnud õppida näiteks andmekaitse­spetsialistiks ning luua selleteemalisi kursusi. Eneseharimine jätkub päevast päeva. «Samas tunnistan alati, kui minu teadmised mingis valdkonnas on pinnapealsed. Tõmban kuskile piiri ja ei häma. Kui on näha, et ajad udujuttu, ei võeta sind lihtsalt tõsiselt,» lausus Tarkpea.

Kui ta parajasti tööl ei ole, võib Tiiu Tarkpead kohata matkarajal. Just hiljuti naasis ta pooleteisenädalaselt matkareisilt Islandil. Ka kodumaal käib ta palju metsas ja sõidab looduses rattaga. Tõsiseks matkaselliks ta ennast aga ei pea, pigem meeldib talle lihtsalt värskes õhus olla. Kui sellega seoses õnnestub ka midagi uut õppida ja, mis veel parem, midagi looduse heaks teha, on ta eriti õnnelik.

«Käin aastas kaks-kolm korda Eestimaa looduse fondi talgutel,» lausus Tarkpea. Jõuate ka vabal ajal päris palju, vastasin. «Eks ikka, inimene peab ju ennast vormis hoidma!» ütles ta kohkumata.

Mis on teile kõige tähtsam raamat?

Vastab Tartu ülikooli raamatukogu teadusandmete peaspetsialist Tiiu Tarkpea.

See on väga raske küsimus, sest eks need kõige tähtsamad raamatud muutu elu jooksul väga palju. Ja mis vahe on lemmikraamatul ja kõige tähtsamal raamatul? Kui rääkida ilukirjandusest, siis on minu jaoks läbi aja üks tähtsaimaid raamatuid Jaan Krossi «Vastutuulelaev», biograafiline romaan Bernhard ­Schmidtist, astronoomist ja optikust, Eestist ja Saksamaast, elus hakkamasaamisest. Seal on väga palju aspekte, mis haakuvad minu eluga.

Aga kui mõelda üleüldse kõige tähtsama raamatu peale, siis ütleksin, et see on minu jaoks Regio Eesti teedeatlas. Miks nii? Sest mulle meeldib liikuda! Ja hoolimata sellest, et tänapäeval on meil toredad nutiseadmed, mis võivad õigesse kohta juhatada, tahan mina näha suurt plaani. Regio Eesti teedeatlas on tõesti väga hea abimees, aga loomulikult kasutan ka nutiseadmeid – kõigest tuleb parim võtta!

Märksõnad
Tagasi üles