Enriko Talvistu: Hiiumaa Kivi-Jüri pronkskoopiast

Enriko Talvistu Foto: Sille Annuk

Kaheksakümnendail ja varemgi oli Endel Taniloo üsna pikalt ENSV kunstnike liidu Tartu osakonna esimees ning ühtlasi ka üks varasemast tuttavaid esiskulptoreid Tartus riigitellimuslike monumentide tegemisel. Skulptorina küll mitte andetu, aga siiski toonasest kaasajast veidi mahajääv. Mäletan aastaid tema kiivris ja morni näoga Vene sõduri pea kipsi vedelemas ning ruumi ja tolmu võtmas Tartu kunstnike maja kolmanda korruse pööningutrepi all. Ei tea, kuidas nad selle kobaka üldse sinna nii kõrgele said. Aga ju siis polnud sama maja esimese korruse monumentaalgaleriis, praegu näituste ruum, mida Taniloo niikuinii haldas, ruumi uute monumentaalteoste jaoks.

1990. aastaks jõudis vabariikliku noorte kunstnike näituse järjekord Tartusse. Seda korraldati toona vahelduvana, et mõni aasta pealinnas ja siis jällegi Tartus. Sündmus ju suur ning Tartu kunstimuuseumi kui korraldaja vanadest ruumidest ei jagunud. Nii sai välja mõeldud endise kaubandusvalitsuse tühjalt seisnud metallist kaarhall Raatuse tänaval, et olla n-ö ropp ja noortepärane, nagu toona moes oli – umbes nagu endised tehased nüüd Tallinnas ja Tartus.

Tartus asunud Vene lennuväebaasi ülema Džohhar Dudajeviga leppisime kokku, et näituse avamisel mängib nende väeosa džässbänd koos Aleksander Mülleriga veoauto kastis. Nii läks, kusjuures mängivat Müllerit koos klaveriga tassiti üle kaarsilla. Uskumatu, mis kõik oli toona võimalik.