Missuguse elu sai endale agronoom, kellele ulatati EPAs diplom 1985. aastal?

«Ma saan mihklipäeval 62. Ja siin vilistlaspeol olen ma nii õnnelik!» ütles Olustvere ametikooli juht Arnold Pastak. Foto: Postimees / SILLE ANNUK

Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli direktoril Arnold Pastakul algas tänavu koolijuhina 33. sügis. Eesti maaülikooli suurel vilistlaspeol reede õhtul oli ta kohal ja püüdis oma kursuse lauast liikuda baari poole. Ei saanud. Kogu aeg sattus teele tuttavaid, keda oli vaja kas teretada või emmata, või siis peatusid ta ees daamid mõnelt nooremalt kursuselt, kes nõudsid tähelepanu.

Arnold Pastak lõpetas EPA agronoomia 1985. aastal. «Ma olen saanud siit väga head sõbrad terveks eluks,» rääkis ta. «Meie kursusel on traditsioon igal aastal kokku saada. Viimasel kümnel aastal oleme läbi sõitnud kõik saared: Abrukad, Vormsid, Kihnud, Ruhnud, Naissaared. Tänavu olime teist korda Hiiumaal, 25 olid meist kohal. Ka siin tänasel peol on meid hulka. Lõpetas 53, mõned on surnud.»

Kuidas EPA agronoomidel, keda omal ajal suunati tööle majanditesse, mille eksitents peagi lõppes, praegu läheb? Arnold Pastak vastas, et ühed peavad talu, teised on koolis looduainete õpetajad. Nende omasid elab Pärnumaal, Saaremaal, Jõgevamaal ...

Ülikoolisemud: Sulev Madisson ja Arnold Pastak. Foto: Sille Annuk

«Agronoomid on kohanenud ka ükskõik kus mujal valdkonnas, nad on andekad ja hakkamasaavad inimesed,» kirjeldas ta veel. «Need, kes majanditesse tööle suunati, puutusid kokku ju kõikide valdkondadega, mis elu seal vähegi pakkus – lasteaiad, kultuuritöö ... Väga eluterve rahvas!»

Arnold Pastak on Elvas sündinud, käinud Tartumaa Reola koolis. Enne EPA-t läks ta õppima Olustvere sovhoostehnikumi – talle täiesti uus ja võõras paik – ja pärast EPA-t suundus Olustverre tagasi ning asus juhendama noori. Mõne aasta pärast oli ise koolijuht, seda kuni tänaseni välja.

Olustvere mõisakompleksi, milles ametikool asub, saab pidada Baltikumi uhkeimaks mõisaks just tänu sellele mehele. Arnold Pastak on Eesti põllumajandus- ja kaubanduskojalt pälvinud aumärgi Eestimaa Heaks.

Olustvere mõis ja park. Foto: Marko Saarm

«Ma olen väga õnnelik, olen seda oma sõpradele mitu korda öelnud, et võin päeva pealt ära surra, mul ei ole mitte midagi kahetseda,» rääkis ta. «Elus on olnud palju nalja ja väga häid inimesi, vahel sekka mõni keeruline inimene ka, aga üldiselt on kõik olnud nii sümpaatne. Mitte midagi ei ole tegemata jäänud. Ma saan mihklipäeval 62 ja ma olen nii rahul! Hästi on läinud.»