Tiia Kõnnussaar: elueast ja meid siduvast nähtamatust niidistikust

Tiia Kõnnusaar Foto: Erakogu

Kusagil on inimliku kannatuse mõõt. Selle piirini ei pruugi meid aga lükata mitte niivõrd objektiivne olukord, kuivõrd see, millest me iga päev räägime ja mõtleme, milline on meid ümbritsev õhustik.

Tänavuse metsaülikooli teemad olid vananemine, suremine ja surm, tabuteemad, millele parema meelega ei mõelda ja mille lääne ühiskond on püüdnud vaikselt vaiba alla lükata. Siiski kohtuvad sellega, millest ei tohi rääkida, iga päev nii arstid, hingehoidjad, pastorid ja juristid kui ka statistikud, kes uurivad rahvastiku sünde ja surmasid.

Viimati tuli statistikaametilt uudis, et koroonapandeemia on Eesti inimeste eluea oodatavat pikkust kahandanud. Mullu oli Eesti elanike oodatav eluiga sünnimomendil 77,2 aastat, sealhulgas meestel 72,8 ja naistel 81,4 aastat. Võrreldes 2019. aastaga langes oodatav eluiga meestel aasta ja seitse kuud, naistel aasta ja neli kuud.