Indrek Hirv: luuletaja südametäis Toomemäe kaitseks

Indrek Hirv Foto: Sille Annuk

Me teame üldiselt, keda süüdistada Tartu südalinna hävitamises teise maailmasõja ajal. Näiteks 1944. aastal juhatas Leningradi rinnet ja teist Balti rinnet marssal Leonid Govorov, ilma tema käsuta ei oleks saanud hävitada ei Narvat ega poolt selleks ajaks veel säilinud Tartust. Aga sõda on sõda, praegu sünnib midagi samasugust hoopis väiksemate asjaolude sunnil.

Praegune ajaloolise Tartu miljöö hävitamine (koletusuurest parkimismajast Magistri tänaval hädavaevu pääsesime) tuleneb kas mõne üksiku inimese ärihuvist (ja see haiseb kui mitte korruptsiooni, siis vähemalt korruptiivse ringkaitse järele) või lihtsalt linnaametnike harimatusest. Peaksime silmas pidama, kes need täpsemalt on, et nendegi nimed ajaloole kaduma ei läheks.

Kui palju on vaja põlgust Eesti ajaloo ja kultuuri vastu, et soosida või lubada klaaspaviljoni ehitamist Toome varemetasse? Kuidas kavatsevad Eesti muinsuskaitse juht, linnapea või linnaarhitekt kanda järgnevatel aastatel ja aastakümnetel häbi Toome inspireeriva, sajanditega kujunenud haritud ja kultuuriteadliku õhustiku lõhkumise eest? Ja mille nimel lõhkumise eest? Et ühel suvel Euroopa kultuurilinna sagimise keskmes olla, selle pealt natuke teenida … sest järgmisel suvel ei istuks selles klaaspaviljonis enam mitte keegi.