/nginx/o/2022/09/07/14814786t1h5037.jpg)
Sageli soovitatakse kõikvõimalike probleemide lahendamisel appi võtta talupojatarkus, mida peetakse mõistuspärasuse tipuks. Eesti turd talumees, kahe jalaga kindlalt maa peal, ratsionaalne inimene, kes kui üldse rääkis, siis pudenes ta huulilt vaid tõe kuldne kärjemesi, oskas asju ajada mõistlikult. Või vähemalt nii romantilise minevikuudu seest tundub paistvat.
Vanarahva ellusuhtumist peegeldavad suurepäraselt kõnekäänud ja vanasõnad, seda on nimetatud ka rahvapäraseks filosoofiaks. Kui aga visata kasvõi põgus pilk sellesse vanade eestlaste filosoofilisse maailma, vaatab sealt vastu pehmelt öeldes mõõdukas tohuvabohu, mis on täis vasturääkivusi. Vaid mõned näited.
Kas olla alalhoidlik ja eelistada teada-tuntut või, vastupidi, haarata uue järele? Vana eestlane teadis, et parem vana kasukas kui uus kuub ja et vana mõrd om enamb kui vastne püss, aga ka, et parem ikke uues kuues kui vanas kasukas ja et uus luud pühib puhta toa.
:format(webp)/nginx/o/2018/01/30/7528745t1hba78.jpg)