/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)
/nginx/o/2022/09/07/14814776t1h3407.jpg)
Karlovlasest kirjanduskriitik Aivar Kull on andnud lugejate kätte hoole ja armastusega, aastaid ja aastaid tehtud põhjaliku uurimise järel raamatu August Gailitist. Nagu saatesõnadest lugeda, kirjutas ta esimese ülevaatliku artikli sellest kirjanikust aastal 1991, luges 1999 tema loomingu «korralikult otsast lõpuni» läbi ja sai hakata sügavamalt uurima 2012.
:format(webp)/nginx/o/2022/09/08/14815207t1h6d59.jpg)
Kuu tagasi, augustis Ilmamaa kirjastatud sarjas «Eesti kirjanikke» ilmunud raamatu «August Gailit. Lahtiste allikate poole» lõppu on Aivar Kull üles tähendanud viidete ja märkuste jakku mitmesugust materjali. Seda on 53 leheküljel peenikeses kirjas 751 nimetust. Raamatus on kokku 399 lehekülge.
Hiiglasliku tekstimäe läbikaevamine ja -töötamine on autorile andnud võimaluse teha enneolematult sügavale ja ühtlasi kõrgele küündiva ülevaate mehest, kes sündis 9. jaanuaril 1891 Sangaste lossi lähedal Kuiksillal ja suri 5. novembril 1960 pagulasena Rootsi linnas Örebros. Enne Kulli ei ole seda kirjanikku keegi pooltki nii põhjalikult uurinud.
Nende kahe kuupäeva vahel avaldas Gailit lennuka fantaasiaga novelle, följetone ja romaane. Kuid ta tegutses ka ajakirjanikuna, sõjakirjasaatjana. Nii näiteks andis trükki tema esimese novellikogu «Saatana karussell» 1917 Siuru kirjastus Tallinnas ja tema teise romaani «Muinasmaa» 1918 Noor-Eesti kirjastus Tartus, samas ajavahemikus oli autor seotud Postimehega.
Kull märgib, et kirjanduskriitikuna huvitas teda Gailiti puhul eriti tema teoste omaaegne vastuvõtt. See ulatus «lamedast mahategemisest lennukate ülivõrreteni». Kuid autori huvi on hõlmanud ka kirjarahva omaaegseid suhteid ja eluolulisi seiku, mis teevad äsja ilmunud raamatu lugemise inimlikult huvitavaks ja mõnusaks.
198 sentimeetrit
Muu hulgas saame teada, et August Gailit oli väga pikk – 198 sentimeetrit! Ja sedagi, et ta oli erakordselt naeruhimuline, kusjuures ta naeris justkui hobune.
«Gailit otse hirnus – tema tahtis ikka millegagi välja paista – kas seistes pikkusega, käies uhke kepiga, juttu ajades üksikuid sõnu möirates või teiste naeru sekka vana rämedahäälse ruunana hirnudes,» tsiteerib Aivar Kull omaaegse Werneri kohviku meeleolusid meenutanud kirjandusteadlast Daniel Palgit.
Peale Werneri on tartlastele tähtsad ka Pallas ja Vanemuine. Ja mõlemaga oli seotud Gailit: aastail 1928–1930 oli ta kunstiühingu Pallas esimees ning aastail 1932–1934 Vanemuise direktor.
Nipernaadi
Ilmselt kõige enam on Gailiti loomingust tuntud tema romaan novellides «Toomas Nipernaadi», mis tuli trükist aastal 1928. Seda on tõlgitud mitmeteistkümnesse keelde, esitatud kuuldemänguna, tehtud film ja üle kümne teatrilavastuse. Ja huvi ei ole raugenud, peagi tuleb lisa.
Rakvere teatri eilse teate kohaselt algasid Urmas Lennuki käe all proovid, et tuua lavale Gailiti nimekaima teose uustöötlusena «Nipernaaditalv». Peaosas on teeneline Nipernaadi mängija Hannes Kaljujärv (2003 osales ta Priit Pedajase samasisulises Emajõe suveteatri lavastuses). Esietendus on 18. novembril Rakveres.
/nginx/o/2022/09/07/14814777t1hc34c.jpg)