P, 27.11.2022

GALERII ⟩ Aune Past jagab elamusi kanakakamorsist, kassipissist ja šampanjast

Aime Jõgi
, ajakirjanik
Aune Past jagab elamusi kanakakamorsist, kassipissist ja šampanjast
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

«Istutades oled sa õnnelik, aga rohides saad seljavalu,» ütles Aune Past oma uue raamatu «Meie sibullilled» esitlusel. Seljavalul ta pikemalt ei peatunud, küll aga rääkis sellest, kuidas elu on sibullill ja kuidas aias olemine talle rõõmu pakub ... Võibolla just sellepärast rõõmu pakub, et ta on kobakäpp ning temaga saab hiiglama palju nalja.

Kui kirjastaja Epp Petrone pöördus Aune Pasti kui tuntud maanaise poole ettepanekuga kirjutada «Meie...» sarja raamat «Meie kasvuhooned», kõlas vastuseks «ei». Ütleja oli seda lausudes kindel nagu kalju – ei, ei, ja EI! Seepeale võttis Epp Petronel varrukast ruttu uue ettepaneku: «Aga... meie sibullilled?!»

Aune Past (vasakul) esitles teisipäeval Tartu kaubamajas raamatut «Minu sibullilled». Autorit intervjueeris kirjastaja Epp Petrone.
Aune Past (vasakul) esitles teisipäeval Tartu kaubamajas raamatut «Minu sibullilled». Autorit intervjueeris kirjastaja Epp Petrone. Foto: Sille Annuk / Postimees

Aune Pastil tõusid suunurgad taeva poole. Mida kõike võiks ta kirjutada sibullilledest?! Kui palju äparusi on tal juhtunud nende pisikeste pabulatega, kui palju naeru läbi pisarate ja kui palju omaenese tarkust. «Olgu!» oli ta nõus.

Kõigepealt läks aga ja ostis Sulev Savisaare «Eesti sibulille-entüklopeedia» ning peitis selle luku taha, iseendale lubades, et enne ta teost ei loe, kui endal käsikiri valmis.

Bioloog Sulev Savisaarel on muide Põhjamaade suurim haruldaste sibullillede avamaakollektsioon ning Aune Past on temast ja ta aiast oma raamatusse kirjutanud kaasahaarava portreeloo.

Aga Aune Past ise ei ole sibulilleekspert, ta ei ole ka aiafriik. Aiatööd on temasugusele midagi, mida ta teeb vaid selleks, et hiljem ilu nautida. Ta raamat ongi hästikosunud lugu ühest armastusest.

Tegelasi on teoses siiski rohkem. Hundikoer Mõnna, kellel meeldib sehkendada perenaise selja taga siis, kui too lillesibulaid istutab, kuna perenaine on tema silmis otsustanud mängida mängu: otsi peidetud asi üles.

Või vesirott, kes ka kõige hinnalisemad ja haruldasemad sibulad nahka pistab ning keda isegi ta urgude kassipissiliivaga täitmine ei peleta, sest uru asukohta annab ju muuta. Või siis kanad, kelle kakast saab aednikule vajalikku kanakakamorssi ning Shetlandi miniponid, kes on Aune Pastil muruniiduki asemel. Ka on raamatus sooja tähelepanu saanud lapselapsed ja Murimäe veinitalu.

Hoolimata kõigest kergusest ja näilisest pealiskaudsusest, millega Aune Past oma tegemisi aias kirjeldas, ütles esitlusel viibinud Tiia Teppan, et temal on raamat juba läbi loetud. See oli tal hoogne lugemine ning pärast seda imetleb ta autorit kui aednikku üli-üliväga.

Raamatu on toimetanud Krista Kivisalu ja kujundanud Aila Utsu-Püttsepp. Selles on 203 lehekülge, ja veel neli tühja lehekülge märkmete ja aiaplaanide jaoks. Trükitud trükikojas Greif.

Aune Past ütles, et «Meie sibullilled» on tal seitsmes või kaheksas raamat, täpselt ei julge kinnitada, kuna üks neist raamatuist, mida ta silmas peab, on pigem bošüüri-mõõtu teoseke.

«Meie...» on kirjastuse Petrone Print uus sari, mis pakub harivaid kogemuslugusid maaelust. Ilmunud on maarohtude, kodulindude, kitsede, mesilaste ja taluelu raamat. Nüüd siis ka sibullillede kasvataja Aune Pasti lihtsate ja kasulike näpunäidete raamat.

Märksõnad
Tagasi üles