Erkki Bahovski: Tartu igavikulised inimesed

Erkki Bahovski. Foto: Mihkel Maripuu

Tartu linnast teevad selle, mis see on, ikkagi selle inimesed. See võib tunduda triviaalse tõena, kuid lähemalt vaadates pole see enesestmõistetavalt selge. Sest on ju väga lihtne määratleda linna mingisuguse sümboli järgi: Pariisi näiteks Eiffeli torni või New Yorki Vabadussamba põhjal. Mõnedki nutavad Tartus taga Kivisilda.

Lauri Sommeri «Toome tuled» näitab, kuidas Tartut annab määratleda ennekõike selle inimeste põhjal. Muidugi tuleb kohe öelda, et säärase raamatu saabki kirjutada ainult Tartust. Just Tartule on ainuomane haritud inimeste kontsentratsioon ja nende mõju linna ajaloole. On ju Tallinnaski tarku inimesi, kuid nad lahustuvad Eesti mõttes suures linnas lihtsalt kuhugi ära.

Muidugi on Tartu väiksus ühtaegu õnnistus ja needus. Eks sellest vesta ka Sommer, kui ta kirjutab näiteks Uku Masingust. Viimane tahtis terve oma elu jooksul välja teda piiravast ajast ja ruumist – olla mujal kui Tartus ja elada muul ajastul (vilksatused muudesse aegadesse on Masingu kirjutistes olemas). Ja Tartu suletus, kus väike ring inimesi teeb otsuseid ja elu käib kui konnatiigis. See aspekt on «Toome tuledes» täiesti olemas.