Tartu võimukoridorides kütab elevust Michelini tärniga pärjatud tippkoka Tõnis Siiguri ja tema äripartneri Martti Siimanni ettevõtte püüdlus tulevaks sügiseks ehk napilt enne Tartu Euroopa kultuuripealinnaks saamist avada Emajõelinnas uus erakordne restoran, kus on tööl Eesti tippkokad ja -teenindajad. Sihikul on keskaegse toomkiriku varemete osa, kuhu on plaanis rajada restorani tarbeks klaaspaviljon.
See restoran oleks kitsamas ametnike ringis tutvustatud kava järgi selline koht, mille arhitektuuri tullakse kaema ja toite maitsma ka maailma kaugematest riikidest. Sinna mahuks üle saja inimese korraga, aga hästi saaks end tunda ka paarikümnekesi.
Tartu linna ettevõtluse arengu osakonna juhataja Kaili Ojamets on algatusest vaimustatud ega tee saladust, et tema meelest on just midagi sellist Tartus puudu. Ojamets tõi näiteks, et kultuuripealinna aastal 2024 on Tartusse plaanis kutsuda Euroopa saja kliimaneutraalseks pürgiva linna linnapead, kuid nendele väärilise ja etiketikohase õhtusöögi pakkumiseks pole kohta. Hotellirestoran niisuguseks asjaks ei passivat (väidet on täpsustatud täiendava kommentaariga – toim.).
Kaili Ojametsa täpsustav kommentaar (lisatud 9. septembril):
«Artiklist võis jääda ekslik mulje, justkui ei sobi hotellides tegutsevad restoranid kõrgetele linnakülalistele etiketikohase õhtusöögi pakkumiseks. See ei vasta tõele. Segadus tekkis kirjeldamata jäänud nüansist, mille kohaselt ei peeta heaks tooniks pakkuda pidulikke õhtusööke samas ruumis, kus toitlustatakse samas asutuses ööbivaid inimesi hommikuti, ja asi on ka selles, et külalised linnas võimalikult palju erinevaid kohti näeksid ja kogeksid. See ei tähenda, et hotellirestoranid ei võiks pakkuda klientidele parimat teenust. Ja teinekord ei peagi seda olukorda ilmtingimata vältima, eriti kui võõrustavaid õhtusööke on mitmeid.
Ühtlasi on ilmne, et enam kui saja istekohaga restorane võiks Tartus olla mitmeid. Suursündmusi toimub nüüd ja ka edaspidi meie linnas üha enam.
Tartu väärib just oma loomingulisuse ja nooruslikkuse poolest erinevaid võimalusi, toidukohti ja majutusi – nii häid ja lihtsaid kui ka tärnirestorane. Nii nautimiseks meile endile kui külalistele. Linna soov on tutvustada külalistele Tartut ja külalislahkuse sektorit laiemas spektris, pakkudes eripalgelisi ja meeldejäävaid toidu- ja kultuurielamusi. Et ikka ja jälle soovitataks teistele, aga tuldaks Tartusse ka tagasi!»
Veel rohkem elevust on põhjustanud aga see, et väärilise koha otsinguil on ettevõtjate pilk linnas ringi rännates jäänud Toomemäele, aga ka all-linnale, kus jõe kaldal on neil hooajaline Toko. Konkreetsemalt on mõeldud toomkiriku varemete osa keskkohale, kuhu restoranipaviljoni mahutamiseks on kaasatud Koko Arhitektid. Seniste selgituste järgi oleks tegu ajutise iseloomuga kergpaviljoniga, mille rajamine ei kahjustaks mingil moel ajaloolist säilinud hoonekehandit. See ei tohiks kuigi mõjutada ka arheoloogilisi uuringuid.
Toome tornid jääksid ikka külastajaile avatuks, ülikooli muuseum jätkaks praegu katuse all omasoodu.
Ojamets püüdis siinse loo avaldamisele võimalust mööda pidurit tõmmata, sest olevat liiga vara, peagi oleks aga näidata ka kavandeid.
Tuli takus
Tegelikult on aga väidetavalt suvel sündinud ideele lükatud sisse suur hoog. Juba oktoobri alguseks on plaanis jõuda eelkokkuleppele Tartu ülikooliga, kelle vara toomkirik on. Novembriks on soov saada projekteerimistingimused, enne jõule ehitusloa taotlus menetlusse anda ja tuleva aasta septembris peaks olema ehitis valminud. See võimaldaks oktoobris restorani avada ja kultuuripealinna aasta alguseks prooviperioodi läbida.
Tõnis Siigur keeldus neljapäeval lahkesti kõigist Toome restorani puudutavatest selgitustest põhjendusega, et praegu on veel tegu laskmata karu nahaga. Kui aeg küps, tulevad ka selgitused.
Siiski on nüüdseks arutatud asja mitmesugustes kogudes ning linna, ülikooli ja muinsuskaitseameti üldine meelestatus on positiivne. Kuigi Liisa Pakosta ütles, et kõige parem pärand on kasutuses pärand, on vastused siiski ettevaatlikud ja iseäranis muinsuskaitseringkonnas on leitud, et see vajab väga põhjalikku kaalumist valdkondlikes eksperdikomisjonides, sest tegu on Eesti ühe tähtsaima ehitusmälestisega.
Tõnis Siigur keeldus neljapäeval lahkesti kõigist Toome restorani puudutavatest selgitustest põhjendusega, et praegu on veel tegu laskmata karu nahaga.
«Ülikooli esmane hoiak Toome varemete arendamiseks ehk potentsiaalse arendaja ideele ja kontseptsioonile on olnud väga toetav ning oleme valmis nii ettevõtja, Tartu linna kui ka idee realiseerimiseks vajalike ekspertidega edasi rääkima,» ütles Tartu ülikooli kantsler Kstina Vallimäe. «Tervitame soojalt, et arendaja-ettevõtja on tulnud välja toomkiriku varemete väärtustamise ideega luua sinna midagi erakordset, midagi sellist, mis ei segaks linlastel ja linna külalistel nautimast väärtuslikku arhitektuuri ning samas tooks juurde külalisi nii Toomemäele, ülikooli muuseumisse, vaatetornidesse. Selliste sümbolite puhul peame aga alati kaaluma erinevaid võimalusi ja arvestama nii ülikooli kui ka laiemalt tartlaste hoiakuga.»
Vallimäe sõnul tervitab ülikool igasugust arutelu, kuidas anda toomkiriku varemetele lisaväärtust. Ent ta rõhutas ka, et varemed on sümbolväärtusega objekt, mille arendamisel peab kõiki võimalusi ja kitsendusi väga hoolega kaaluma.
«Idee on sedavõrd värske, et selle realiseerumisest on veel vara rääkida,» lisas ta. «Idee algatajal on aga vaja teha ära suur eeltöö nii muinsus- ja keskkonnakaitse, tehniliste, juriidiliste kui ka majanduslike võimaluste arutamiseks eelkõige ülikooliga, aga ka linna ja asjassepuutuvate ekspertkogudega. Ei ole veel avatud detailsemaid arutelusid haldusmajanduslike ja juriidiliste tingimuste üle.»
Muresid on tõesti mitmesuguseid, alates sellest, et varemed saaksid kindlustatud viisil, et mõni kivi einestajatele pähe ei pudeneks, et ei saaks kahjustada varemepargi vaadeldavus ja, mis seal salata, on ka küsimus, kas niisugune arendus loetakse üldse kohaseks.
Veel üks mängija
Ei saa tähelepanuta jätta sedagi, et sõnaõigus seesuguse arenduse küsimuses on ka keskkonnaametil, kes on Toomemäe kui maastikukaitseala valitseja. Vähemalt neljapäeva hommikuks ei olnud keskkonnaamet ametlikult asjasse pühendatud, ühtki kirja või taotlust ei olnud saabunud.
«Tean seda kui eraisik Maris Paju, sest üks noormees helistas ja soovis innukalt, et ma ütleksin talle jah,» ütles keskkonnaameti looduskaitse planeerimise osakonna spetsialist Maris Paju. «Selgitasin talle, kuidas looduskaitsealustel objektidel selline toimetamine käib, selgitasin ära, et kõik algab ideest ja asukohavalikust ning kahtlemata ei ole Maris Paju see, kes saab sellist asja ainusikuliselt keskkonnaametis otsustada. See on meeskonnatöö, kus kaalutakse poolt- ja vastuargumente. Soovitasin sellel noorel inimesel kutsuda kokku töögrupp, kus oleksid nii keskkonnameti, muinsuskaitseameti kui ka linnavalitsuse esindajad.»
Siigur Restoranidel on üle Eesti kaheksa restorani: Noa, NCH, Tuljak, Paju Villa, Haapsalu kuursaal, Oko, Toko ja Poko.