Näitusel mõtisklevad eelkõige tütred

Terje Ojaver osaleb töödega «Pime» (pildil tagaplaanil) ja «Nägija» (ees), mõlemad silikoon, segatehnika, 2011. Foto: Sille Annuk

Kui välja arvata kreeka mütoloogiast Medeia, kes armukadedusest tappis oma lapsed, on aastasadu ema ja laste suhteid kujutatud kirjanduses ja veel enam kunstis magusalt pilvitutena.

Kunstis näeme kuldlokis peakesi toetumas ema käsivarrele, kuid mitte konflikte, sest emade ja tütarde peamine eluülesanne oli pühenduda järeltuleva põlve kasvatamisele. Patriarhaalses ühiskonnas saidki ainult isad laiata oma võimu ja kiiksudega ning realismist alates kajastub see ka kirjanduses.

Reet Varblasel küpses Tartu kunstimajas eksponeeritud näituse «Ema ja tütar» mõte aegamisi koos muutustega emast arusaamisel.

Eelduseks oli ka laiemalt feministlik liikumine, mille ühelt juhtfiguurilt Simone de Beauvoir´lt on pärit näituse moto: «Pojas otsib ema jumalat, tütres leiab ta endale teisiku. Ema suhtumine tütresse oleneb sellest, kas ta näeb tema õitsengus iseenda hävingut või taassünni lubadust.»

Draamast huumorini

Väljapanek algab internetist tõmmatud armsate ühispiltidega ja jätkub probleemsete alateemadega, mille läbimõeldud valik ulatub draamast huumorini.

Kõige tõsisemad on Kai Kaljo fotod oma ema suremisest. Veelgi hingeminevam on peterburilase Olga Žitlina videolavastus, kus ta püüab sisse elada enesetappu sooritanud ema viimastesse visuaalsetesse muljetesse.

Terje Ojaveri skulpturaalse kompositsiooni «Pime» ja «Nägija» (näitust vaadanud professor Helmut Piirimäe peab seda väljapaneku ainsaks «päriskunstiks, teised on fotod ja filmid») tähenduskihtidest läbi puurimine võttis aega.

Esmapilgul nägin sümboolset tähendust, kus ema on pime, kuid sellest hoolimata püsti, tütar näeb ja ometi kukub. Teisel pilgul nägin, et mõlemad on täpselt ühte nägu ja on õhku tõusmas; Ojaver oli kasutanud omaenese maski ja ta sarnaneb oma surnud emaga.

Lõpuks märkasin, et osa skulptuurist on kaetud karusnahaga – vihje naisele kui libahundile. Viimast mõtet-võtet pean liigseks, see lahjendab või koormab teoses kehastuvaid elulisemaid probleeme. Või ongi see viimane tähtsaim?

Piia Ruber on esitanud pika rea ilusaid fotosid jändrikust puust, mille õnarusest paistavad välja eri vanuses naiste pead. Puu on järjekestvuse sümbol. Üllatuseks lugesin, et seeria pealkiri on «Kuldnaine».

Maarit Suomi-Väänanen on lavastanud video pronksiaegsest emast, kes lõke ääres lösutades kasvatab oma rasvakihti (milline näitlejaleid!), ja tütrest, kes püüab vabaneda ema võimust.

Sandra Jõgeva on tõlkinud inglise keelde ja raiunud marmorisse kunstnikust ema Malle Leisi õpetussõnad, millest esimene on: ära kunagi abiellu kunstnikuga. Kirke Kangro «Oraatorid» näitavad videos ema Leelo Tungla paatoslikku kõnet laulupeol ja omaenda abitust seda matkida.

Väga palju varjundeid

Ei ole leheruumi peatuda Anna Hintsi, Ulla Juske, Eve Kase ja Ly Lestbergi huvitavatel teostel.
Kokkuvõttena võib öelda, et näitusel valitseb tütarde positsioon, sügav empaatilisus saab alguse kuraatorist. Reet Varblasel ei ole vaja muretseda ruumipuuduse pärast, sest ruumi ei ole kunagi piisavalt. Emade ja tütarde suhetes on niipalju varjundeid, kuipalju on maailmas emasid ja tütreid.

«Ema ja tütar»

• Reet Varblase kureeritud näitust «Ema ja tütar» saab Tartu kunstimajas (Vanemuise 26) vaadata 11. märtsini.

• Osalevad Anna Hints, Ulla Juske, Sandra Jõgeva, Kai Kaljo, Kirke Kangro, Eve Kask, Ly Lestberg, Piia Ruber, Maarit Suomi-Väänanen (Soome) ja Olga Žitlina (Venemaa).

• Terje Ojaver osaleb töödega «Pime» (pildil tagaplaanil) ja «Nägija» (ees), mõlemad silikoon, segatehnika, 2011.