Tarmu Kurm: ujumistrahv ühel ja teisel viisil

Tarmu Kurm Foto: Kalmar Kurs

Esimese trahviga oli asi lihtne: imeilusal suvepäeval neljarattalisega linna jõudmise järel tekkis mõte enne kojuminekut väisata Emajõe äsjarajatud väliujulat. Parkla – kui ranna läheduses olevat konarliku pinnaga maatükikest on nii kohane nimetada – oli autodest pungil. Paljud parkisid ka sissesõidutee ääres. Tegin paar nõutut tiiru parklas ning otsustasin siis teiste suplussõprade eeskuju järgida. Leidsin tee ääres seisvate autode vahel ühe vaba koha ja jätsin masina sinna.

Kui paar tundi hiljem naasin, ootas esiklaasi ja kojamehe vahel kuri kiri. Trahviteade. Tartu linnavalitsuse järelevalveosakond oli otsustavalt ja agaralt tegutsenud ning ränga väärteo tegijaid ehk liiklusseaduse rikkujaid, sealhulgas mind, õiglase karmusega kohelnud. Tõsi, karmusele hinnangut andes ruttan sündmustest ette, sest vastavalt kirjas toodule lubati trahvi suurusest mind teavitada alles kümne tööpäeva jooksul, eks rahulikuks menetlemiseks või vaagimiseks on tarvis ka korralikult aega võtta. Kindel on siiski, et rahaline karistus järgneb, sest auto ratastest tervelt kaks ulatusid ju teepervele ja võimalik, et lebasid ka haljasalal mõne maltsa, nõgese või muu kultuurtaime peal. Ja 20 eurot sisse nõutigi.

Teine näide. Sama päeva õhtul piiksatas telefon ja andis märku SMSi saabumisest. Teade oli lühike, kuid lööv: «Anname teada, et klubi Impuls lõpetab oma tegevuse. Viimane treeningpäev on täna, 12. augustil. Aitäh, et olite meiega!»