Erle Nõmm: (kirjandus)klassikutest. Ausalt

Erle Nõmm Foto: Erakogu

Eestis on aastas sadu tuhandeid perevägivalla juhtumeid ja Tammsaare mõju ei saa siin alahinnata. Eestlaste võõravihasse on suure panuse andnud mälestusväärne kaklus Palamuse kooli juures, mille on jäädvustanud Oskar Luts.

Nõukogude Liitu on õigusega nimetatud imperium absurdum’iks. Absurdi elemente oli tollal omajagu, mis andis ainest küll lõpututeks anekdootideks, küll raevuks ja meeleheiteks. Asjahuvilistel on näiteid lihtne leida. Ent viimasel ajal tundub mulle, et oleme ületamas uut absurdi künnist. Vägisi kipub kätte jõudma «451° Fahrenheiti» aeg. Kirjandushuvilised kindlasti teavad, et jutt käib Ray Bradbury antiutoopiast ja raamatute põletamise temperatuurist.

Kirjanik elab oma ajas ja on oma ajastu laps. Nii on meie kõigiga. Miks see meid siis üllatab, et koloniaalajastu kirjanik esindab vähemalt mingilgi määral tolle ajastu mõtteviisi? Vihjan sellele, et nüüd on Puškingi sõjavankri ette rakendatud ja kõige populaarsem tegevusala tundub olevat mudamaadlus surnutega. Seejuures jäetakse targu mainimata, et Puškin võinuks väga vabalt kaotada dekabristide ülestõusus elu ja tema teosed jäänuks kirjutamata. Õnneks tahtis saatus teisiti – sõbrad keelitasid teda Senati väljakule mitte minema.