Jakob Rosin: jälle jäi mu väike maailm kellegi suurele maailmale jalgu. Ehk täpilistest teedest

Jakob Rosin Foto: Mihkel Maripuu

Linnakeskkond on nägemispuudega inimesele üks ohtlikumaid ning iseseisvalt kehvemini läbitavaid keskkondi. Pidevalt muutuvates liiklusoludes mõista, kus parasjagu viibid ja kas olukord on ohutu, on väga keeruline.

Kord juhtusin kuulma pealt üht vahejuhtumit bussipeatuses. «Kurat, need bussid jutustavad kogu aeg, närvidele käib, öösel magada ka ei lasta,» võttis üks härra kiruda. Temaga nõustus keegi teine taat, kes kritiseeris aga häält tegevaid valgusfoore, need pidavat pea valutama panema. Oli see ta lapselaps või laps, igal juhul julgelt alla kümnene poiss tema kõrval teadis rääkida, et bussid räägivad nimelt selleks, et pimedad inimesed ka teaksid, millise liini buss saabus ja millises peatuses maha minna ning valgusfoorid tiksuvad teistmoodi siis, kui tuli on roheline.

Eks ta ole. Ühiskonnas, kus on erinevate vajadustega inimesed, on raske leida lahendust, mis absoluutselt kõigile meeldiks. Mind, kui sünnist saati pimedat inimest häirivad näiteks tohutult kõnniteedel kihutavad ratturid ja tõukeratturid. Minu saatusekaaslasi on viimased ka hulga EMOsse läkitanud.