Egeli Raudmäe: vahepeal võib ka vait olla

Egeli Raudmäe Foto: Kristjan Teedema

Tänapäeval piisab internetiühendusest ja sotsiaalmeediakontost, et tunda end kui arvamusliider. Postitamine on nõnda lihtne, et tundub, nagu oleksid kõik arvamused väärt teistega jagamist ja kõik peavad olema kursis sellega, mis mul parasjagu mõtteis mõlgub. Koroonakriisi saabudes said meist kõigist meditsiinieksperdid ja kõik teadsid täpselt, mida ja kuidas peaks. Seda ei unustatud ka teistele sotsiaalmeedias jagada. Paljud ütlesid, et just see kriis oli see, mis meie ühiskonda halvava lõhe tekitas.

Sõja alguses visati nähtamatu arstikittel nurka ja asuti hoopis militaarteemadel sõna võtma. Üleöö oli Eestis juures sadu taktika-, sõjavarustuse- ja humanitaarabieksperte. Kõik teadsid jälle täpselt, mida ja kuidas tuleb teha, ning eriti hästi tuli välja näpu viibutamine nende poole, kes meeltmööda ei käitunud.

Seda kõike kõrvalt vaadates ja seda sisu ka kogu aeg nähes tekkis mul ainult üks küsimus: kas inimesed teavad, et kõik arvamused ja mõtted pole väärt avaldamist? Kindlasti pole juttu siinkohal sõnavabaduse piiramisest, vaid hoopis enesekriitilisusest. See, et sotsiaalmeedia on teinud kõik nii lihtsaks, ei tähenda, et kõik tuleks internetti üles panna.