Valdar Parve: tuhanded tarbetult maetud betoonblokid

Valdar Parve Foto: Erakogu

Tartu on mitmes kohas tänavad üles kaevanud ja mitmes ka uuesti asfaldiga katnud. See on kiiduväärt. Taunimist väärib selle juures, et kui kõnnitee läbib mõne kõrvaltee või sissesõidutee, katkestatakse kõnnitee pind kõnniteega risti maasse maetavate betoon-äärekividega. Kuid ma ei kirjuta sellest, et sedaviisi on Tartu linnas tarbetult maasse maetud kümme tuhat betoonplokki ja keegi on selle kahjurluse eest palka saanud ning keegi teine selle kinni maksnud.

Mitmes kohas on kõnniteesse enne sõiduteega ristumist kaevatud nupulise pinnaga betoonplaadid, mille mõttest võib aru saada. Sest kui kõnniteega risti betoon on tänavasse kaevatud sügavalt, nii et ainult mõni sentimeeter asfaldist välja turritab, siis on tekitatud kõnniteelt sõidutee suunas väike kalle, millel talvel libisetakse. Esmapilgul kiiduväärt ettevõte. Kuid kui keegi kulgeb mööda kõnniteed väikeserattalise veereliikuriga (lapsevanker või -käru, invaliidi jalutamisratas, rullikkohver, rulluisud, rullsuusad, lapserula, inimjõuline tõuks), siis selline hea tahte kava on tegelikult võimalikust heast palju halvem!

Eakas ei murra pahkluud mitte siis, kui ta peab 10–15 sentimeetrit kõrgest astmest üles või alla astuma, vaid kui ta astub kõnnipinnast kaks-kolm sentimeetrit eenduvale konarusele. Rula, uiskude, suuskade ja invaliidi «kitsega» ei kukuta teisiti kui selle järsul pidurdumisel, nii et liikuja keha edasi liigub.