Andres Juur: viie aasta pärast hakkavad esimesed eestlased pimedusse jääma

Ahhaa teaduskeskuse juhatuse esimees Andres Juur. Foto: Sille Annuk

Me kõik peame midagi ära tegema, et meie riik ja rahvas ei jääks vaimupimedusse.

Haridus algab koolist, aga ei lõpe seal. Mulda pandud seemnest sõltub see, kuidas taim kasvab. Milliste uudistega end valgustab, milliste raamatute ja filmidega end kastab, millise poliitilise peremehe enda eest hoolitsema valib. Ja seda seemet külvatakse kodus, lasteaias ja koolis. Praegu oleme põhikooli tulemustega Euroopa ja kohati ka maailma tipus. Aga kuidas on lood meie ettenägelikkusega?

Viie aasta eest ei huvitanud eriti kedagi, milline elektripakett tal on või mis me selle tuumajaama ideega teeme. Leedukad tegid referendumi 2012. aastal, et kas ehitada Ignalina tuumajaama asemele uus jaam või mitte. Vastus oli «ei». Seega keegi nägi Leedus vajadust elektri järele ette, pani selle suisa hääletusele, kuid rahvas ei pidanud seda oluliseks. Tänavu oleks pidanud see elektrijaam valmima. Ja meie ei peaks lugema oma elektriarvet nagu põnevusromaani.

Väidan, et umbes viie aasta pärast hakkavad esimesed eestlased pimedusse jääma.

Ei, mitte elektripuuduse tõttu – seda saame naabritelt juurde osta, kuniks ise mõne arvestatava elektrijaama valmis saame.

Ma räägin vaimupimedusest. Meie Euroopa parimaid tulemusi toov koolisüsteem on kokku kukkumas, sest kõigi ainete õpetajaid viie-kuue aasta pärast lihtsalt enam ei jätku. Õpetajate keskmine vanus on niivõrd kõrge, et surma ja vanusega kaasnevad haigused panevad meid lähiaastatel fakti ette: igale juntsule eestikeelset haridust enam pakkuda ei saa.

Õpetajate keskmine vanus on niivõrd kõrge, et surma ja vanusega kaasnevad haigused panevad meid lähiaastatel fakti ette: igale juntsule eestikeelset haridust enam pakkuda ei saa.

Igal aastal kaob tööturult sadakond loodus- ja täppisteaduste õpetajat. Seega on meil viie aasta pärast puudu enam kui 500 õpetajat, kes peaksid meie lastele matemaatikat, füüsikat, keemiat ja muid loodusteadusi õpetama.

Me kõik saame teha midagi ja peame ära tegema, et meie riik ja rahvas ei jääks vaimupimedusse. Vaimupimedus on salakaval ja selle tõeline mõju avaldub alles aastakümnete pärast.

Meil kõigil on roll Eesti tuleviku kujundamisel.

Koolijuht, sinu teha on, kas õpetajad räägivad oma tööst kui ülekoormavast või vahvast.

Volikogu liige, sinu teha on, kas järgmised viis aastat kulub raha järjekordseteks betoonitükkideks või annad vastupandamatule soovile linti lõigata järele ja investeerid inimestesse. Täna ja kohe.

Ajakirjanik, sinu teha on see, millistel teemadel valimisvõitlus käima hakkab. Kas õpetajate järelkasvu teemast tuleb rääkida – või mitte.

Tõsi, kui see õnnetus meid tabama peaks, ei kutsutaks seda enam kriisiks, sest rumalus ise ennast ära ei tunne – kõigil teistel saab aga olema paganama raske.

Pankur, sinust sõltub, millises korteris või majas elab õpetaja – ning kas ainult linnas või ka maal. Kas ta sõidutab oma lapsi bussi või autoga. Intress ja krediidireiting on sinu käes. Kasuta seda targalt.

Ja kindlasti saad midagi ära teha ka sina, andekas, mõjuvõimas või muul põhjusel silmapaistev isik, kes sa siia roosiaeda oled kutsutud. Sest vaimupimedus on asi, mille kõrval eelmised kriisid tunduvad kerge ebamugavusena.

Tõsi, kui see õnnetus meid tabama peaks, ei kutsutaks seda enam kriisiks, sest rumalus ise ennast ära ei tunne – kõigil teistel saab aga olema paganama raske.

Meil kõigil tuleb anda oma panus, et vältida vaimupimedust ja jääda targaks rahvaks.

Õige aeg alustada on nüüd!

Andres Juur pidas selle kõne taasiseseisvumispäeval Kadri­oru roosiaia vastuvõtul.