Eili Arula: miks te pildistate?!

Eili Arula Foto: Sille Annuk

Reedene pärastlõuna, Tartu-Jõgeva maantee esimesed kilomeetrid. Keset teed seisab pruunikas Volkswagen Passat, üks esiratas on autol küljest ära. Põllul seisab väiksem sõiduauto, Volkswagen Golf, auto esiots on täiesti sodi, salong on turvakardinaid täis. Eemal põllul on hõbedane Nissani mikrobuss. Esmapilgul tundub, et see masin on kõige vähem viga saanud. Paraku on just selle sõiduki taga maas valge lina, selle all aimata inimkeha. On harjumatult, isegi häirivalt vaikne.

Politsei on liikluse avariipaigast suunanud ümber. Päästeameti meeskonnaliikmed istuvad vaikides pääste­auto kõrval palavuse eest varjus. Kuulda on vaid sündmuskohta üle vaatava politseiniku mõõteriista vurinat klaasikilde täis asfaldil. Kui kiirabibussi uks läheb paokile, on kuulda väikese lapse nuttu. Pilk tabab kiirabi kõrval väikelapse kergkäru. Siis läheb uks valla ja õue astub meedik, laps süles. Meedikul on käes telefon, süles laps, napilt ehk aasta ja veidi peale, kes jälgib telefoni eredalt ekraanilt midagi.

Nende selja taha jääb mikrobuss, milles see väikene inimene sõitis koos kaaslastega, ehk isegi tukkus, kui käis pauk. Nüüd on see buss suvalisel põllul, mõlkis, bussi taga lina all aimata inimkontuur.