Teet Kalmus ERMi kontserdist: selliste hetkede nimel tasub elada

Taasiseseisvumispäeva kontsert «Usk. Lootus. Armastus!» ERMi suvelaval mullu. Suurel ekraanil dirigent Lilyan Kaiv. Foto: Kristjan Teedema

Eesti väärinuks sellest kontserdist osasaamist, sest kui me endid ise ei väärtusta, ei tee keegi teine seda meie eest, arvustab Teet Kalmus ERMi juures eile antud taasiseseisvumispäeva kontserti oma sotsiaalmeediapostituses.

Nädala sees küsis üks Facebooki-sõber, et kas mul ei ole tuttavaid, kes tahaks minna laupäeva õhtul ERMi suvelaval toimuvale kontserdile, sest nende perel tuli ootamatutel asjaoludel kontserdi külastamisest loobuda. Pakkus pileteid väga soodsa hinnaga. Et tal ei ole õnnestunud oma tutvusringkonnast kedagi leida, ja ei leidnud minagi. Meil endil olid piletid juba olemas.

Kava järgi oli latt asetatud kõrgele ja kindlasti oli ka kõhklusi, kas Maarja Filharmoonikud veavad välja, sest see on ikka väga suur suutäis, kui kiriku juurde loodud muusikakollektiivid nii tähtsal päeval nii suure kavaga esinevad – koor ja sümfoonikud, lisaks kuus solisti, kellest neli ooperilauljad.

Enne kontserti oli õhkkond rahulik, rahvast oli täismaja. Meie pere läks kohale kolme põlvkonnaga ning eks natuke hinges pures kahtluseuss, kas meie kaheksa-aastane peab ikka vastu, sest kava oli mitmekesine, sees ka nõudlikumad asjad. Lapsed on ausad – kui asi ei paku, ei jäta nad seda enda teada.

Aga kõik kõhklused-kahtlused hajusid esimestest hetkedest alates, gaas pandi kohe põhja. Koor-orkester-solistid-kombinatsioon loob kontserdil võimsa elamuse, kui kõik nad hingavad ühes rütmis, ja nii ka oli. See kontsert oli Maarja Filharmoonikute eestvedaja Lilyan Kaivi nägu, sest ta veab nii koori kui orkestrit ning enamiku lugude seaded olid ka tema tehtud. Kui kontserdi teises pooles kõlas «Kauges külas», võis mõelda, et nüüd läheb samas võtmes lõpuni, aga võta näpust. Järgnesid Pärt Uusbergi «Igaviku tuules» ja Villem Kapi «Põhjarannik». Muusika nõudlikule maitsele, aga missugune hingestatus ja energia esitajatelt! Vapustavalt hea!

Selliste hetkede nimel tasub elada. Kui sa tunned ennast väärtustatuna, et sa saad osa muusikaimest. Muusikast, mis on meie endi heliloojate loodud ja meie muusikute poolt ette kantud. Näed siirast vaimustust kõigi meie pere kolme põlvkonna esindajate silmades. Ei ole vaja alati minna võimalikult madala ühisnimetaja otsimise teed á la näidata​ Kadriorus külastajate saabumist, sest see tõmbab meid alla kõrgustest, kus me olla võiksime. Me väärime kultuurrahvana enamat, väärime seda, mida pakkusid Maarja Filharmoonikud koos solistidega ERMi suvelaval.

Uku Suviste esitas kolm isamaalist laulu nii hästi, et Ivo Linna võib kergemalt hingata, teatepulk on kenasti üle võetud. Peale kontserti oli hinges nii ülev tunne, et mõtlesin, et Tartu ei ole ainult heade mõtete linn, vaid on ka heade tegude linn. Eesti väärinuks sellest kontserdist osasaamist, sest kui me endid ise ei väärtusta, ei tee keegi teine seda meie eest. Loodetavasti kasvab üritusest välja traditsioon ja et meedia oma tähelepanuga seda liialt ei lämmata. Et säiliks õhustik, mis valitses kontserdi ajal.

Lilyan Kaiv, Maarja Filharmoonikud ja solistid, sügav kummardus ja suur-suur tänu, kinkisite meile unustamatu elamuse.