Esimene elektritõukerataste sprint: «Keerasin küll võimsust maha, aga ikka läheb nelja sekundiga nullist sajani!»

Võimalik, et täna märgiti Tartus ametikooli õuel maha verstapost Eesti mootorispordi ajaloos, kui kuus uljast noort pühkisid kiirusepiiranguta elektritõukeratastel võistlusringile ja kaheksa ringi järel selgus ka võitja.

Ettevõtmise eestvedaja Rait Koort oli tegelikult sealsamas Põllu 11 hoovil korraldamas  punnvõrride sprinti, aga kui rada juba olemas ja huvilisi ka, siis miks mitte teha ka esmakordselt Eestis elektritõukerataste sprindi võistlus. Ja teoks see sai.

Tõsi, veel mõni minut enne starti oli küsimus õhus, palju neid startijaid tegelikult kokku tuleb.  Läks nii, et klassi «Open» starti tuli kuus. Selle võitlusklassi ratastel kiirusepiirangut pole. 

Klassis «Originaal» olid elektritõukerattad, mille tippkiirus ei ületa 30 km/h. Seal läks võistlema kolm ratturit.

Rada oli maha märgitud Tartu rakendusliku kolledži parklasse ja kõnniteedele, oli kurviline ja sedasi üpris tehniline. 

Igatahes hüüatas hilisem võitja Georg-Robert Sepp proovisõidu järel: «Võtsin küll võimsust maha, aga ikka läheb nelja sekundiga nullist sajani.» Pärast võistlussõitu oli tema kommentaar, et sirgetel lõikudel võis tippkiiruseks kujuneda 70 kilomeetrit tunnis.

Olgu öeldud, et Sepp on oma masina ise ehitanud, sellele annab jõudu drooni aku, mis võistluse ajal oli seljakotiga seljas. Masinat ehitades, nagu inseneriametit pidav Sepp selgitas, ei ole eesmärk olnud mitte suurim kiirus – sada pole mingi probleem –, vaid kiirendusvõime.

«Ei olnud üllatust, et masin number 3 võitis selle sõidu,» teatas korraldaja Koort mikrofoni, kui ruudulipp oli langenud. «Nad ei saa veel rajalt maha, selle unustasin seletamata, mis ruudulipp tähendab. Tähendab seda, et aitab küll.»

Sepp ütles pärast võidusõitu, et tema usub seesugustel võistlustel mootorispordi maailmas tulevikku.

«Praegu on probleem, et kihutatakse tänavatel, ja on teine probleem, et pole võistlusi, kus legaalselt kiiresti sõita,» ütles ta. «Kui need kaks asja lahku saaks, oleks ohutum tänavatel ja poleks kiirust armastavatel inimestel probleeme politseiga.»

Aga selline võistlus kui sport? «Minu jaoks on huvitav, et selline sõitmine nõuab väga head füüsilist vormi, sest sa ei istu lihtsalt sadulas, nagu mootorrattal, vaid pidevalt kiirendades ja pidurades  keha liigub,» vastas ta. «Olen Tai poksi teinud kuus aastat, kuid minu jalad jäävad kurvis nõrgaks, nii tugelvalt surub raskusjõud vastu lauda.»