Üks asi on kujundlikult Venemaa rünnakute tagajärgi kirjeldada, kuid veelgi olulisem on olla oma vaimus seal kohal, Ukraina riigi ja rahvaga ja mitte lahti lasta. Mitte väsida. Ka täna näeme, et on hetki, mil ei luule ega lauluga saa kurjust võita ning vaja on seljad ja südamed ka tegelikult kokku panna – võitmaks kurjust ja selle viimaseidki punaseid märke, mida see kuritegelik režiim on vargsi siia ja sinna laotanud. Kurjusel ei tohi olla võtit, mis võtab majadelt katuse, inimestelt pered ja kodud, võtab rahvalt riigi. Eesti tervikuna, aga kindlasti ka Tartu ja tartlased, on selles võitluses ja abiandmises kindel Ukraina sõber ja me ei lase lahti, me ei väsi. Seda väsimatust ja meie eest seismist ootasime ka me ise oma iseseisvuse püüdmise hetkedel. Ja meie sõprade abist ja toest oli väga palju abi.
Olgu siia vahele öeldud, et Tartus on ligi 2000 Ukraina sõjapõgenikku ja sel sügisel läheb siin kooli ning lasteaeda 500 Ukraina last.
Meile meeldib ikka ja jälle mõelda ja öelda, et saime lauldes vabaks. Aga eks peame seda öeldes ja mõeldes tuletama endale meelde, et selle kõige taga oli suur diplomaatiline töö, pingutus ja heade suhete loomine. «Ei ole üksi ükski maa» – laul, mis on meid aastakümneid saatnud, aga mille tähendus võiks meile endile rohkem meelde tuletada. Ukraina saab vabaks oma rahva tahte ja visadusega, aga Ukraina jääb vabaks tema sõprade ja toetajate abil, kel on täna üks ja ainus siht – purustada kurjus ja karistada kurjategijaid, panna see ülekohus ja kurjus igaveseks seitsme luku taha.
Lõpetan Mats Traadi kirjutatuga:
«Vabadus on valge suveöö, täis kutset ja viipeid, vabadust on tarvis iga päev.»
Hoidkem oma süda õiges kohas – see kindlustab meile vabaduse ja iseseisvuse. See aitab meid võitluses kurjuse ja kurjategijatega.
Elagu Eesti iseseisvus, elagu vaba Ukraina riik ja rahvas! Elagu Tartu!
Tartu linnapea Urmas Klaasi kõne Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise aastapäeval 20. augustil 2022 «Kalevipoja» monumendi juures.