/nginx/o/2022/08/16/14764274t1h23c9.jpg)
Tartus on läbi aja olnud eesrindlik ühistransport: kui nõukogude ajal kaotati esimesena konduktorid ja võeti kasutusele kompostrid, siis nüüd ollakse esirinnas keskkonnasäästlikkusega.
Esmaspäeval täitus Tartu bussiliiklusel 100 aastat. Seda, et Tartus bussiliiklus 15. augustil 1922 ka käima hakkas, kinnitab Postimehe 16. augusti numbris avaldatud teade «Autoomnibus liikumas», milles kirjutatakse: «Eila kl. 12 päewa hakkasid käima Tartus herra Müürsepa autoomnibussid. Esialgu töötab aina liin waksal – weterinaar instituut, millel liiguwad kaks omnibussi.»
Niisiis oli Tartu bussinduse pioneer A. Müürsepp (eesnime pole allikatest seni õnnestunud leida – toim), kelle ainus liin ühendas vaksalit ja loomakliinikut. Müürsepa lahtisi busse kutsuti vaestevankriteks ja Kaltsu-Marideks, sest aja jooksul katteriie kulus ja rebenes.
Sage kriitika
Juba novembris 1922 müüs Müürsepp oma bussid ja liini Fromhold Kangrole. Senist liini pikendati Peetri kirikuni ja avati ka Kivisilla-Tähe liin. Linnarahvas ei olnud aga rahul, sest busse oli vähe ja intervallid pikad, liinivõrk ei vastanud vajadustele ja sõit oli kallis. Samuti pälvisid kriitikat bussid ise: istmed paiknesid neis pikuti, olid katki ning trepp asus taga. Halvad teed lõhkusid sõidukeid, bussid amortiseerusid kiiresti.
Kangro müüs oma ettevõtte 1924. aastal Davet Simmile. Simmi ajal olid bussideks peamiselt 14-kohalised Fordid, mille kered olid ehitatud Valgas. Konkurentsi puudumise tõttu isegi kaua tegutsenud Simm ostis mõned uued bussid alles 1930–1931.
Kõik need 1920. ja 1930. aastad olid bussi peal tööl nii bussijuht kui konduktor, keda ka bussipreiliks kutsuti.
Ka tema müüs äri edasi, ettevõtja August Koogile. Too jagas põhiliini kolmeks: Peetri kirik – Suurturg, Suurturg–Jaamaplats, Jaamaplats–raudteejaam. Koogi bussid olid suuresti kohapeal ehitatud, tema ajal mõjutas ettevõtmise käekäiku majanduskriis.
1937. aastal sai liinide pidajaks TÜ Rool. Liiklus hakkas käima neljal liinil. Kaks tähtsamat olid Peetri kirik – raudteejaam ja Jaama–Tähe–raudteejaam, lisaks Kivisilla–Maarjamõisa ja Kivisilla – Väikse kaare liin. 1937. aasta lõpuks olid kasutuses uued, keskmiselt 30 istekohaga bussid. Kõik need 1920. ja 1930. aastad olid bussi peal tööl nii bussijuht kui konduktor, keda ka bussipreiliks kutsuti. Vormiriietuse said mõlemad alles viimases ettevõttes.
Aga ees ootasid väga rasked aastad. 1940. aastal TÜ Rool natsionaliseeriti, selle baasil moodustati bussipark Rool. Kasu sellest eriti polnud, sest regulaarne bussiliiklus hääbus aastateks.
Nõukogude aeg
1944. aastal algas nõukogude võimu periood, oktoobris moodustati Tartu autotranspordibaas nr 4. Kui 1948. aastal oli linnas kaks, siis 1950. aastal neli liini. Tolle aja kombeks oli bussiminek tagumisest ja väljumine esimesest uksest, pileteid müüs konduktor vastavalt läbitavale vahemaale. 1950. aastate esipoolel olid käigus bussid ZIS-155 ja GAZ-03-30.
/nginx/o/2022/08/16/14764275t1h0ce0.jpg)
1. jaanuaril 1954 alustas autotranspordibaasi alusel tööd Tartu ATP. Viie aasta jooksul saadi juurde piisavalt busse. 1959. aasta 1. juunist loodi kümme uut liini, mis kõik algasid turuhoone juurest. 1959. aastal algas ka Ikaruste ajastu: saabusid esimesed Ikarus 620-d ehk niinimetatud traktorid.
1. septembril 1960 sai Tartust esimene linn Eestis, kus loobuti järk-järgult konduktoritest ja asuti kasutama selvekassasid. Augustis 1961 valmis linnaliinide bussijaama hoone. Tolle aja kohta oli Tartu linnabussiliiklus vabariigi tihedaim. Bussipark ise asus aastakümneid Tiigi ja osaliselt Vene tänaval. Probleemiks oli busside suur remondivajadus.
1972. aastal oli linnas juba 28 liini, neist seitse ekspressliinid. Tavapärane oli, et kevadised ja sügisesed halvad teeolud sundisid bussiliikluse mõnel tänaval katkestama ja liinid ümber suunama. Hoogustunud elamuehitus Ülejõel suurendas ka linnatranspordi koormust.
/nginx/o/2022/08/16/14764276t1h4132.jpg)
25. juuni 1973 oli päev, mil esimesena Eestis mindi üle vaid sõidutalongidele, selleks paigaldati bussidesse kompostrid. 1973. aastal algas ka kollaste Ikaruste ajastu – saadi kümme Ikarus 260T-d. Läks veel pisut aega ja 25. novembril 1976 lõigati linti bussipargi uue territooriumi väravas Ropkas.
1980. aastate kohta tasub märkida, et detsembris 1981 avati Sõpruse sild, mais 1984 tulid liinile lõõts-Ikarused ning juunis 1985 valmis Ikaruste remondihall.
Liikorist Connexini
1959. aastast kehtinud kolmekopikane pilet sai märtsis 1991 hinnaks 10 kopikat. Novembris oli suur puudus diislikütusest. Märtsi keskel 1992 oli aga sularaha- ning õlipuudus, mistõttu sõitsid bussid vaid tipptundidel.
/nginx/o/2022/08/16/14764277t1h8d62.jpg)
Ikaruste kõrval algas kasutatud lääne busside aeg. Krooniaja esimene hinnatõus toimus oktoobris 1992, üksikpilet hakkas maksma 15 senti, kuupilet 6 krooni. 2007. aastaks tõusid need vastavalt 13 ja 280 kroonini. 16. jaanuarist 1993 muudeti Tartu bussiliiklust: kesklinna suunduvate radiaalliinide asemele tulid kesklinna läbivad ringliinid. Detsembrist 1992 sõitis linnaliinidel linnale kuuluv Liikor.
Sellest päevast on Tartu Euroopa omasuuruste linnade seas üks väheseid, kus ühistransport on täiesti süsinikuvaba.
Suvel 2000 oli Liikoril 73 bussi: 30 Ikarust, 18 tehaseuut Tartu Scaniat, ülejäänud olid kasutatud bussid. Mais 2001 müüdi Liikor Rootsi firmale Connex. Ettevõte täitis oma peamise lubaduse ja 1. novembrist 2001 ei sõitnud Tartu linnaliinidel enam ühtki Ikarust. Need asendati Soomest-Rootsist toodud bussidega, millest enamik said peale uue, sinikollase värvkatte.
Mäletatavasti püüti tartlasi Connexi aastail harjutada vaid esiuksest sisenema, kuid see komme ei juurdunud. Connexi kõrval sõitis linnas ka Automen oma kutsikatega, nagu väikebusse nimetati. Alustasid need 1999. aasta lõpul ja lõpetasid augustis 2010.
Uuendusi täis aastad
2006. aastal asus tartlasi teenindama Go Bus, tuues liinidele rohkelt ka madalapõhjalisi busse. Peagi lisandusid tehaseuued Mercedesed. Bussides viidi sisse audiovisuaalne peatuste teadustamine. Go Busi ajal läks laiemasse kasutusse ID-pilet ning linn tegi kaks korda liinireformi – sügisel 2007 ja suvel 2010.
/nginx/o/2022/08/16/14764278t1h0a86.jpg)
2011. aastal tuli liinidele Sebe. Uued ühesuguse kujundusega punased bussid tõid uue taseme, mis kasvatas sõitjate hulka märgatavalt. Liinitablood olid elektroonilised, bussides toimis automaatne peatuste teavitus.
Sebe tõi linna ka viis gaasibussi, mis esimestena Eestis hakkasid regulaarselt liinidel sõitma. Veebruaris 2013 rakendati reegel, et järgmises peatuses väljuda soovija vajutab enne peatust stoppnuppu. 2013. aastal hakkas tööle ka peatuste infosüsteem.
Paberpiletite ajastu lõppes 31. märtsil 2016, mil bussist korjati ära piletimulgustajad. Sellest ajast toimub sõiduõiguse elektrooniline tuvastamine bussikaardiga.
2019. aasta 1. juuli tõi Tartusse täiesti uue liinivõrgu koos 64 Go Busi Scania gaasibussiga. Sellest päevast on Tartu Euroopa omasuuruste linnade seas üks väheseid, kus ühistransport on täiesti süsinikuvaba. Uus liinivõrk leidis nii pooldajaid kui kritiseerijaid, küll aja jooksul saab seda vastavalt vajadusele muuta.
/nginx/o/2022/08/16/14764279t1hbdc3.jpg)
Olles nüüd Tartu bussinduse arengu kiirelt üle käinud, võib öelda, et kõik need aastad on tehtud kohati rasket aga järjepidevat tööd parimate võimalike sõiduolude loomiseks.
Artikkel põhineb raamatu «100 aastat bussiliiklust Tartus» jaoks kogutud materjalidel. Allikatena on kasutatud arhiividokumente ning ajalehtedes Edasi ja Tartu Postimees ilmunud artikleid. Bussinduse arengu ülevaate kuni aastani 1944 on koostanud ajaloolane Riho Paramonov.
/nginx/o/2022/08/16/14764280t1hefb5.jpg)