Ene Künnap: Kas õppida ja käia tööl või lasta ka riigil pisut aidata?

Ene Künnap Foto: Erakogu

Kui tudeng peab endale ise elatist teenima, on arusaadav, et õppimise ja töötamise ühildamisega tekib raskusi. Harvad pole juhud, kui töötav tudeng langeb riigieelarveliselt õppekohalt välja ning töötab juba lisaks enda ülalpidamiseks ka selle nimel, et ülikoolile ainepunktide eest maksta.

Kaja Kallase teise valitsuse moodustamisel on suuri kirgi üles kütnud Isamaa läbisurutud plaan pikendada peretoetuse maksmist kuni lapse 24. eluaastani. Plaani kritiseerijad on nimetanud toetuste maksmise kontekstis lumehelbekesteks neid õppivaid alla 24-aastaseid noori, kes justkui peaks, ent ei suuda ise end õpingute kõrvalt ära elatada, ehkki nende vanemail oli selles vanuses juba laps või kaks. Kahetsusväärne on õppivate noorte täiskasvanute lumehelbekesteks sildistamine just seetõttu, et kuni 24-aastased õppivad noored – lasteks ei paindu minu näpud neid arvutiklaviatuuril trükkima, sest laps on Eestis lastekaitseseaduse järgi alla 18-aastane inimene – loetakse Eesti seaduste järgi oma vanemate perekonna liikmeks.

Eestis on küll hariduskohustus kõigest üheksa klassi või kuni 17-aastaseks saamiseni ja üle selle ei vist ei saa kedagi otseselt sundida oma lapsi koolitama – isegi gümnaasiumisse ja kutsekooli ei saa alaealine astuda ilma vanema allkirjata sisseastumisavaldusel. Kui vanem annab sisseastumisavaldusele allkirja, võtab ta sellega endale vastutuse ja kohustuse last gümnaasiumi või kutsekooli ajal õpingute lõpuni toita, katta ja toetada, ehkki laps saab enne õpingute lõppu täisealiseks. Allkiri kohustab, südametunnistusest rääkimata.