VIDEO ⟩ Lehm libedal jääl? Ei! Hoopis ajakirjanik seebihokiväljakul

Avinurme noortelaagri lapsed lustisid ilusal suvepäeval seebihoki väljakul täie raha eest. Kukkuda ei kartnud neist keegi. Foto: Kristjan Teedema

Kuuldes seebihokist, mõtlesin, et mis muud see ikka olla saab, kui et hokilitri asemel taotakse seepi ühest jääväljaku otsast teise. Nii lihtne see siiski pole. On veel lihtsam. Ja lõbusam.

Seebihoki on lustlik hokimäng, mida mängitakse seebiga libedaks aetud tendikatte peal kolm kolme vastu. Kes rohkem väravaid viskab, on võitja, selgitas seebihoki algataja Katrin Kaarama lastekisa taustal.

Avinurme rahvussport

Kuidas neiu sellise ala peale tuli? Seebisena. «Pesin kodus duši all pead ja mõtlesin siis, et mida ma gümnaasiumi uurimistööks teen. Kiire oli ka, järgmisel päeval pidi teema ära ütlema ja siis turgatas – seebihoki,» meenutas Avinurmest pärit Kaarama.

Pisut sai ta innustust ka Austriast ja Rootsist. Viimases on mäng aga väga ülemeelik: kindlaid reegleid ei ole, nügitakse ja maadeldakse ning mängitakse sageli ka platsist väljaspool. «Austrias on jällegi hokikeppidega vehkimist palju. Seal käivad ikka kaikad üle pea,» teadis ta.

Avinurme seebihoki reeglid on pigem sarnased tänavahoki omadega. Kepiga vehkida ja üksteist rünnata ei tohi, väravakasti astuda ka mitte. Samuti pole lubatud ühe käega või maast mängimine.

Sinnasamma seebihoki hälli oli ühe hiljutise suvepäeva pärastlõunal lustima tulnud väljakutäis mudilasi. Tegu oli Avinurme noortelaagri lastega, kellest paljud olid mänguga juba varemgi kokku puutunud. Pidavat piirkonnas väga popp ala olema, muheles laagri juht ja Mustvee valla noortekeskuse juhataja Laidi Grauen.

Katrin Kaarama, Eesti seebihoki algataja: «Kukutakse ikka, aga mitte nüüd niimoodi, et kohe arstiabi vaja oleks.»

Eesti- ja venekeelne noortelaager nimega Taip pakub noortele tervistavat ning arendavat puhkust. Ühel hommikul ärgati näiteks päästeameti õppuse peale, teisel õpiti mõnd uut pilli mängima. «Muidugi tahavad lapsed ka lõbutseda ja uusi tutvusi saada,» osutas Grauen seebivees libisevatele laagrilistele.

Aga aitab reegliteta lõbust! Aeg võistluseks. Juba lugesidki lapsed end võistkondadesse, haarasid hokikepid ja asusid agaralt seebihokiväljaku äärde. Kolm kolme vastu sööstsid noored häälekalt seebiga kaetud tendikattel hokipalle püüdma ja neid väravasse juhtima. Libisemine ja kukkumine käisid asja juurde.

Kas kukkuda valus ei ole? «Ei ole!» hüüdsid tüdrukud Lilli, Karolina ja Marta üheskoos. Sai ka omal nahal ära proovitud. Oli see siis täiskasvanu ettevaatlikkus, pehme ihu või leebe pind, aga ei olnud see plartsatus tõepoolest hullu midagi.

Kolme aasta jooksul, mil Kaarama on seebihokimänge korraldanud, pole ta kordagi näinud, et keegi kuidagigi mänguhoos haiget oleks saanud. «Kukutakse ikka, aga mitte nüüd niimoodi, et kohe arstiabi vaja oleks,» lubas ta. «Noored vehivad rohkem ja võivad kaigastega varvastesse panna, aga see on ka rohkem hetkevalu ja läheb kohe üle.»

Eesti seebihokitraditsiooni algataja Katrin Kaarama (vasakul). Foto: Kristjan Teedema

Erinevalt teistest spordiväljakutest, kus higihais üle pea käib, täidab seebihokiareeni kirsilõhnalise seebi aroom. Ühe turniiri peale kulub puhast vedelseepi umbes 25 liitrit. See tuleb omakorda segada veega, nii et kokku saab kuni 150 liitrit lahust, mis väljaku libedaks muudab.

Eesti esimene seebihokiturniir toimus 2019. aasta augustis Avinurmes. Võistkondi oli alguses päris keeruline leida, sest keegi polnud sellisest alast varem kuulnud ning kardeti viga saada. Lõpuks tuli võistlema viis meeskonda ja kolm naiskonda.

Ikka pulli pärast

Pandeemia tõttu ei saanud võistlusmängu mitu aastat korraldada, aga tänavu 20. augustil see jälle toimub. Oodatud on kümme nais- ja kümme meeskonda. Vabu kohti veel on.

«Hammas hamba vastu keegi ei lähe. Kukud, naerad. Kõik on lahe. Teeme ikka pulli pärast,» lausus Kaarama. «Aga vormi saab ka! Harjutada saab kõike tasakaalu hoidmisest kuni absoluutselt kõikide lihaste tööni.»

Kes seebiseks saada ei taha, võib sealsamas mängida ka kettagolfi, võrkpalli ja tennist, sõita tõukerattaga, lasta õhupüssi või läbida tuletõrjujate takistusrada.

Lisaks seebihokitamisele jõuab Kaarama tegeleda veel tavalise saalihokimänguga. Neiu on elupõline riigikaitsja ja kõige tipuks ka saksofonist. «Mind jagub igale poole, kuhu vaja,» ütles ta. Tulevikus tahaks ta kehalise kasvatuse õpetajaks saada, ikka kodukandis Avinurmes.

Mängu eel segatakse viis kanistritäit seebikontsentraati suurtes anumates veega, nii et lahust saab kokku ligi 150 liitrit. Kui vedelik väljakule valatud, võib tünni kasutada ka peidupaigana. Foto: Kristjan Teedema