:format(webp)/nginx/o/2018/03/27/7730911t1h7b72.jpg)
/nginx/o/2022/08/12/14753904t1h41e9.jpg)
Neil päevil möödub kaks nädalat sellest, kui avastati Põltsamaa vallas Umbusi jõest reostus, mis võttis väärtuslikus forellijões katastroofi mõõtmed.
Keskkonnaamet sai teate võimalikust reostusest 30. juulil. Selge oli aga see, et reostus pidi alguse saama juba varem, sest teatamise ajend oli haisev vesi ja juba siis oli vees näha surnud kalu. Keegi ei tea täpselt, millal silomahl Kalana farmist jõkke voolama hakkas – selle välja selgitamiseks algatati kriminaaluurimine, mida juhib Lõuna ringkonnaprokuratuur.
Neljapäeva, 11. augusti õhtul kogunes Umbusi jõe lähistel asuvasse Lustivere kultuurimajja peaaegu saalitäis rahvast, et kuulata juhtunu kohta asjaosaliste selgitusi. Sündmusest andis ülevaate teiste seas ka keskkonnaameti peadirektor Rainer Vakra ning teadusliku poole seletas lahti Eesti maaülikooli kalateadlane Arvo Tuvikene.
Vakra selgitas, et kriminaaluurimise tõttu ei saa nad kõiki asjaolusid avalikkusega jagada, kuid selge on see, et Umbusi jões juhtunu saab liigitada looduskatastroofiks. «Võin kinnitada, et hukkunud on üle 10 000 kala,» sõnas Vakra. Nendest suurem osa ehk julgelt üle poole olid jõeforellid, kes on reostuse ja hapnikuvaeguse suhtes eriti tundlikud.
Hukkunud kalu liigiti täpsustada Vakra ei saanud, kuid kohalikud vabatahtlikud, kes jõge puhastamas käisid, teadsid rääkida, et hukkunud kalade seas oli esindatud tosin liiki. Surnud kalade hulgast leiti ka kaitsealuseid liike, nagu võldas, hink ja ojasilm.
Miks nii palju?
Paljudele jäi arusaamatuks, kuidas niivõrd kiiresti nii palju kalu hukkus. Kalateadlane Arvo Tuvikene selgitas, et silomahl sisuliselt «sööb» veest kiiresti ära kogu hapniku. Samas juhtis Tuvikene tähelepanu ka asjaolule, et kalade hukkumine ei ole seotud ainult hapnikuvaegusega. «Kuna hukkunud kalade seas olid ka angerjas ja linask, kes taluvad ka väga hapnikuvaest vett, siis peab olema põhjuseid teisigi,» rääkis Tuvikene.
Tema hinnangul oli tegu mitme asjaolu kokkulangemisega. Lisaks sellele, et silomahl tarbis vees ära hapniku, sisaldab silo ka ammoniaaki, mis on elusorganismi jaoks ülimürgine. Seda fakti kinnitas ka asjaolu, et kohalikud nägid vees lisaks kaladele hukkunud mügrisid ehk vesirotte. «Imetajat vee vähene hapnikusisaldus ei sega, ta saab ju veest välja minna, aga ilmselt ammoniaak oli see, mis sai vesirottidele saatuslikuks,» rääkis Tuvikene. Ta selgitas, et vaid 0,4 milligrammi ammoniaagiekstrakti liitris vees, mis on sisuliselt mikroskoopiline kogus, mõjub jõeforellile surmavalt.
Ka lisas Tuvikene, et kalad ei pea vastu kiirele vee pH-taseme muutusele. «Piisab sellest, kui vee pH muutub järsult kahe ühiku võrra – juba see saab kaladele saatuslikuks,» märkis kalateadlane.
Kui palju kalu jäi elama?
Kuigi on teada, et surma sai üle 10 000 kala, ei tea keegi, kui palju jäi kalu jões elama. Keskkonnaameti vee-elustiku spetsialist Jarko Jaadla sõnas, et õnneks tehti 2019. aastal Umbusi jões kalastiku-uuring, seega neil on võrdlusandmed. Uus uuring, et võrrelda, kui hullus seisus on kalade arvukus Umbusi jões, tehakse juba sel sügisel.
Keskkonnakahju on aga vääramatu. Kohalikke ja harrastuskalastajaid huvitas enim, millal võiks jõe tervis ja kalarohkus taastuda samasuguseks, kui oli enne reostuse algust. Arvo Tuvikene pakkus, et inimese abiga kulub selleks vähemalt 3–4 aastat.
Vee-elustiku spetsialist Jarko Jaadla tõi võrdluse põhjarannikul asuva Purtse jõega, kus oli ulatuslik masuudireostus. «Seal võttis see aega 20 aastat, usun, et ka Umbusi jões võib kalavarude taastumine võtta aega üle kümne aasta,» sõnas Jaadla.
Et ellujäänud kalad saaksid kudeda ja kalade arvukus edaspidi jões ei kannataks, kaalub keskkonnaamet Umbusi jões mõneks ajaks rakendada kalastuskeeldu. Kas, mis tingimustel ja kui pikaks ajaks kalastuskeeld võiks rakenduda, ei osanud asjaosalised neljapäevasel koosviibimisel veel öelda.