Nuki-mängu filmihetked ja lutsulik tasakaal

Ema (Irina Radionova) on võtnud Nuki (Stiina Jesin) sülle, et hellitada teda nagu teisi lapsi. Foto: Marko Hõrak

Aastal 1920 ilmus Oskar Lutsu «Nukitsamees», mille kohta Anton Jürgenstein kirjutas ilukirjanduse aastaülevaates, et «selle muinasjutu põhimõte käib nagu vastu Tuglase «Maailma lõpu» põhimõttele. Kuna seal sulab inimeseisik oma lõpmatul arenemisteel ära loodusesse, on siin just vastupidi: inimene oma kultuuri mõjul muudab looduse täisväärtusliseks».

Selle kultuuri elujõulisus on iga päevaga järjest küsitavam, ent mõned asjad on lõpuaegadel siiski ka hääd. «Nukitsamehe» film on vast kõigil pealuu sisse kulunud, Lutsu teost on lugenud vähesed. Nõnda on isegi lastel, kellel pole veel filmikogemust, etendusele minnes ootused, et ees ootab kuri maagilis-müstiline nõid ja kusagil kuklas vasardab «head lapsed, need kasvavad vitsata».

Katrin Pärn, Janek Savolainen ja Elva Lendteater on aga otsustanud, et nemad sissetallatud radu ei käi. Seda näitas eelmisel aastal männilinnas sama kollektiivi lavale toodud Tammsaare «Kuningal on külm». Pettuda ei tulnud ka sellel korral.