Päevatoimetaja:
Richard Särk

Must töö käib valgete kinnastega

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Foto: Sille Annuk

Roheline taimemeri võtab tummaks. Seisan nõutult Grüne Fee salatimaja külluse keskel ja olen kindel, et siin mind küll aiandioskustööliseks ei võeta, sest on täiesti arusaamatu, kust otsast tuleks tont teab mida alustada ja mida siin üldse teha?

Kui on piisavalt kiired käed ja tahtmist kiirete kätega midagi ka ära teha, saate hakkama, pole siin hullu midagi, julgustab Grüne Fee salatimaja agronoom Eneli Feldmann. Saan pea maani ulatuva musta põlle ja valged kindad ning võtan salatiliini kõrval koha sisse.

«Kõigepealt võtate poti ümbert juured ära ja nopite valged salatilehed välja, neid te ju poest osta ei taha,» jagab salatimaja töödejuhataja Ülle Rae näpunäiteid. Siis tuleb salatist tuttipidi kinni haarata, salat koos potiga mugavalt käeulatusesse jäävasse kilekotti pista ja kuhugi kaugusse liikuvale liinile heita.

Umbes 16 kraadi soojas salatimajas töötavate naiste käed liiguvad kiiresti, pakendatud kaup lendab hops ja hops liinile. Proovin nendega kaasa pusida, aga üle oma varju ei hüppa. Kiireid käsi, korrektsust ja vilumust on siin tõesti tarvis, sest Grüne Fees kasvab eri sorti salateid ja maitsetaimi 3,4 hektaril.

Mehed töötavad Ferrariga

Suurema osa pinnast võtavad enda alla lehtsalat, selle säbrulise ja krõmpsuva lehega sugulane Frillice ning punakaspruunide leheotstega salatisordid Lollo Rosso ja Tammeleht.

Ürtidest laiutab kõige suuremal platsil, ligi tuhandel ruutmeetril, roheline basiilik. Väiksemal maitsetaimede alal kasvavad rukola salat, murulauk, till, punane basiilik, petersell, pune, tüümian, meliss ja piparmünt.

Päevas läheb salatimajast kauplustesse 20–30 alust ehk 1200–1800 kasti ehk 14 400 kuni 21 600 potti lehtsalatit, millele lisandub omajagu erinevat maitserohelist.

Kella kuuest hommikul kolmeni päeval töötab salatimajas pea 60 inimest, neist 36 naist pakivad kaupa. Kevadest jaanipäevani käiakse tööl pühapäevast reedeni, muul ajal on töötajatel nädalavahetused vabad.

Salatimaja töötajad teenivad veidi vähem kui Grüne Fee kurgikasvatajad, kelle keskmine palk koos maksudega on veidi pealt 700 euro.

Märkamatult on salatil tutist kinni krabamine käppa saanud, seda tööd võib teha küll. Aga kuhu see salat siis sõidab? «Lähme vaatame,» kostab Ülle Rae ja hakkab teed näitama.

«Palun, basiilik otse liinilt,» pakub ta maitsetaimedest möödudes lahkelt ja naerab, et tervisele kasulikud kümme tuhat sammu päevas maha käia on salatimajas käkitegu.

Kõnnime sinka-vonka rohelise vahel ja jõuame suurde ruumi, kus kaks meest askeldavad punase masina taga. «See on meie Ferrari, punane ja kallis,» naerab Eneli Feldmann ja selgitab, et tegu on külvimasinaga.

Grüne Fee viis aastat tagasi soetatud masina taga töötavad poolakad Jacek Blok ja Jaroslaw Kruk. Jacek Blok segab parajasti midagi ämbrites olevasse vette. See midagi on Gliocladium – seente niidistikust ja eostest tehtud looduslik preparaat, mis soodustab taimedele oluliste mikroorganismide paljunemist kasvuturbas ning parandab nii juurte kasvu ja kaitseb taimi haiguste eest.

Üheksa aastat Eestis elanud Jacek Blok seletab heas eesti keeles, kuidas külvimasin töötab. Ega seal midagi keerulist ole: ühest otsast lähevad turvas ja seemned sisse ning teisest otsast tulevad taimekassetid välja. Masinaga külvatakse lehtsalatit, Frillice’i salatit ja tilli. Lehtsalati potti läheb korraga kolm seemet, mis kasvavad talvel poodi minevaks taimeks 42 päevaga. Frillice’i salat kasvab 50 päeva.

Maitsetaimede üsna kallid ja peenikesed seemned külvatakse käsitsi, näiteks murulaugul ja basiilikul kulub poeküpseks kasvamiseks kaks kuud.

Karussell tööle!

«Naised, pange karussell tööle,» hõikab Ülle Rae kuhugi kaugusse ja hakkab triivima salati pakkimisliini poole. Jõuamegi lõpuks sinna, kus peaks olema ka minu valgetes kinnastes kätega puhastatud ja kotti topitud salat.

«Kasvuhoonest tuleb salat liini pidi laoruumi karussellile oma kümme minuti,» märgib Ülle Rae ja läheb koos agronoomiga karusselli ehk pöörleva aluse juures töötavatele naistele appi, sest seal on tekkinud ummik, mis näeb välja nagu uputus.

Maitserohelist käib kuus potti kasti, salatit läheb ühte kasti tosin potti. Ei kulu kaua aega, kui ummik ongi kadunud.

«Tillist aitab,» teatab Ülle Rae mikrofoni, et salatimaja kõik töötajad seda kuuleksid.

Aitab jah. Riputan uhke põlle varna, võtan valged kindad käest ja mõtlen endamisi, et kui tööd oleks vaja, siis miks mitte seda salatimajas teha: tuba on parajalt soe, ümbrus väga ilus, pererahvas sõbralik ja musta tööd saab teha valgete kinnastega.

Õhtul poes vaatan salati ja maitsetaimede hindu hoopis teise pilguga: need ei maksa ikka suurt midagi, kui tead, kui palju tööd ja aega kulub, et see kaup poodi jõuaks.

Tagasi üles