Tartu linnavolikogu sotsiaaldemokraadist liige Ülo Veldre kirjutas eilses Tartu Postimehes arvamusloo Tartu koolide ümberkorraldamise otsusest, mis nädal tagasi volikogus vastu võeti (30 poolt, 8 vastu). Lugesin Veldre loo läbi algusest lõpuni, siis lõpust alguseni, siis veel keskelt kummalegi poole, ja arusaam on üks ja selge: sots Veldre arvab, et see otsus ei kõlba kuhugi.
Reformierakond, kes Tartus selle otsuse vastuvõtmist vedas, saab opositsioonis olevalt Veldrelt pihta vasakult ja paremalt. Reformierakonna suutmatus koolivõrku efektiivselt hallata paneb Veldre «tõsiselt muretsema mitte ainult Tartu koolivõrgu, vaid kogu linna tuleviku pärast».
Edasi tuletab sots Veldre meelde koolireformi mõtet – koolivõrgu korrastamise kaudu vähendada kulutusi hoonetele ja suunata see raha hariduse kvaliteeti – ning ütleb, et nüüd volikogus vastu võetud kava sisaldab täpselt vastupidist. «Selles valguses ei saa kuidagi usaldada Reformierakonna juhitud võimukoalitsiooni Tartu koolireformi ellu viima,» järeldab Veldre ning pani oma artikli pealkirjaks «Mannavahune koolireform pandi ... » Stopp!
Mitte pandi, vaid panin – mina panin ka! –, peaks sots Veldre ausalt kirjutama, sest selle otsuse poolt hääletas tegelikult ka Veldre ise. Ta tõstis käe, kuigi jutu järgi ei usalda Tartu võimukoalitsiooni seda otsust ellu viima. Kuidas ei usalda, kui oma käetõstmisega andis Veldre just oma usalduse võimukoalitsioonile, et otsuse ellu viimist alustada.
Veldre on rääkinud oma vastuväidetest selle ümberkorralduse suhtes ja tema vastuväited on vägagi tõsised, kuid oma teoga – poolthääletamisega – võttis Veldre ka endale vastutuse just niisuguse koolivõrgu ümberkorralduse eest, nagu selle otsuse järgi ellu viiakse. Kuidas saaks Veldre tulevikus öelda, et tema ei ole niisuguste arengutega nõus, kui ta oli ju nõus.
Ei kujuta hästi ette, kuidas nüüd Veldre saaks minna valijate juurde, et veenda neid võimu käitumise vildakuses – ja sotside võimes linna teistmoodi valitseda, millele Veldre oma artikli lõpus vihjab –, kui ta ise kiitis ju võimu tema meelest vildaka otsuse heaks.
Seda aga kujutan küll ette, kui kohtumise keskel tõuseb tagareast püsti mõni sõnakam tartlane ja ütleb Veldrele: kas teie jutt pole mitte silmakirjalik, kui teie tegu on teada ...
Käitu ükskord ometi nagu mees, poliitik Veldre!
Või ei olegi see poliitikas võimalik ...?