Mis on armastuse valem? Tartuffi uus juht loodab selle leida raeplatsilt

Tartuffi uue juhi Mirjam Võsaste selja taha kerkib uueks nädalaks suur väliekraan ning raeplats täitub filmisõprade ootuses üle tuhande istekohaga. Foto: Ragnar Peets

Pimedad ööd ning peatselt saabuv augustikuu annavad märku, et taas on kätte jõudnud aeg suunduda õhtuti raeplatsile ning nautida üheskoos suvesumeduses armastusfilme.

Väliekraan kerkib Tartu südamesse 17. korda, kuid tänavuse festivali korraldamine oli esmakordne kogemus Tartuffi uuele juhile Mirjam Võsastele, kes ise filmifännina alustas vaid mõni aasta tagasi üritusel vabatahtlikuna.

Mirjam Võsaste, milline oli teie esimene kokkupuude Tartuffiga?

Esimest korda sattusin Tartuffile 2013. aastal, kui keskkooli tõttu Tartusse kolisin. Festivali vabatahtlike hulka jõudsin aga alles 2018. aastal. Endale küll tundub, et see juhtus väga ammu, kuid tegelikult on sellest möödas vaid mõni aasta.

Mulle on alati meeldinud suurtel üritustel vabatahtlik olla, sest see annab võimaluse näha valdkonna köögipoolt, millest publik kunagi teada ei saa. Teisalt olen ise suur filmikunsti austaja ning Tartuff on andnud mulle suurepärase võimaluse filmialast silmaringi laiendada.

Kuidas on Tartuff nende aastatega muutunud?

Festival areneb kindlasti iga aastaga üha edasi. Ütleme alati, et Tartuff ei ole lihtsalt üks roosamanna festival, vaid ekraanil kajastuvad ka tõsisemad teemad. Mulle tundub, et see mõtteviis on meie programmivaliku aastatega palju julgemaks muutnud. Oleme festivaliga justkui suureks kasvanud. Nüüd julgeme näidata ka veidi riskantsemaid filme, millega võib alguses tekkida küsimus, kas keegi neid üldse suurelt ekraanilt vaadata tahaks.

Mis muudab Tartuffi eriliseks?

Minu meelest on eriline just see tunne, et istud augustis Tartu kesklinnas ja vaatad suurelt ekraanilt armastusfilmi. See on täiesti ainulaadne nii Eestis kui ka kogu Baltikumis, sest tegu on Baltikumi suurima vabaõhukinoga. Ma ütleks, et see on lihtsalt Tartuffi tunne.

Festivali alateema on sel aastal tants. Miks just tants?

Üldiselt käib teemavalik nii, et tutvume uute armastusfilmidega ja selle kaudu kujuneb iseenesest ka teema. Kindlasti ei suru me filme juba enne välja töötatud raamistikku. Tantsu kui teemat polnud meil varem olnud, niisiis mõtlesimegi, et igaüks ju tantsib siin elus ühel või teisel viisil.

Mille poolest erineb tänavune Tartuff varasematest?

Sel aastal otsustasime vanade traditsioonide juurde naasta. Vahepealsed pandeemia-aastad seadsid piirid nii publikule kui ka ürituste hulgale, aga tänavu oleme tagasi toonud just need asjad, mis olid enne koroonat väga populaarsed. Näiteks on tagasi suur telk, kuhu mahuvad lava, valgustused ja kõiksugused esinejad.

Festivalil linastub 20 armastusfilmi. Milliseid neist peaks iga filmisõber kindlasti nägema?

Kindlasti soovitaksin vaatama tulla üht meie retrofilmidest. Sel aastal on need ilusa muusika ja säravate tantsunumbritega «Armas Charity» ning kindlasti juba paljudele filmisõpradele teada-tuntud «Mardikamahl».

Aga uuematest linateostest tasuks vaadata kergelt šokeerivat Saksa filmi «Grand Jeté». Julgest sisust ei tasu lasta end heidutada, sest igasugune elamus on minu arvates kogemist väärt.

Elektriteatris linastuvad festivali jooksul aga hoopis dokumentaalfilmid ning nende hulgas on tõeliseks pärliks «Nelly ja Nadine. Erakordne armastuslugu», mis toob vaatajate ette teise maailmasõja päevil koonduslaagris tärganud kahe naise vahelise erakordse armastuse.

Mis kuulub festivalijuhi põhiülesannete hulka?

Juhina pean jälgima, et kogu festivali korraldus ilusti sujuks ning midagi olulist kahe silma vahele ei jääks, kuigi iga aasta kipub midagi ikkagi ununema. Mul on suurepärane meeskond, mille liikmed katavad ära erinevad valdkonnad, ning mina olen nende keskel see inimene, kes peab katsuma kõigest natukenegi teada.

Mis osutus festivali korraldamisel raskeimaks proovikiviks?

Kõige raskem oli minu jaoks ülesandeid delegeerida. Pidevalt oli selline tunne, et tahaksin kõik ise ära teha, kuigi ma tegelikult ei oska ega saagi kõike. Aga valdavalt oli just see tunne, et tahaksin kõigel silma peal hoida.

Tartuffi ürituste telgis saab juurelda küsimuse üle, mis on armastuse valem. Mis on see teie arvates?

Ma arvan, et universaalset valemit ei olegi. Armastus on selline veider asi, et see võib olla ükskõik kus ning ükskõik millises vormis. Aga mine tea, võibolla leiame selle tänavuselt Tartuffilt!

Millega te peale Tartuffi tegelete?

Töötan Tartu ülikoolis bioloogina. Korraldan mitmesuguseid projekte ja teen ka teadustööd. Ega muuks Tartuffi ja teaduse kõrvalt väga aega üle jäägi.

Kas teadustööl ja filmifestivali korraldamisel on ka midagi ühist?

Minu jaoks ühendab neid see, et mõlemad mahuvad ühte päeva ära. Teadus on range, konkreetne ja kindlate reeglitega, aga filmifestivali korraldamine on loominguline ning tihtipeale isegi kaootiline. Minu jaoks moodustavad nad terviku – saan ühes päevas teha kõike, mis mulle meeldib.

Kas tulevikus võib oodata loodusteemalist Tartuffi?

Väikesed plaanid ja mõtted on juba küll, aga eks näeme, kuidas programm kujuneb. Las see jääda veel saladuseks.

Peatselt algav Tartuff toob rõõmu paljudele filmisõpradele. Mis on aga teie reedene rõõm?

Minu reedene rõõm on teadmine, et kaks järgnevat päeva ei pea ma mitte midagi tegema. Mul on võimalus teha kõike, aga mul on ka võimalus mitte midagi teha!