Andres Jaeger: normaalsuse mõiste muutumine

Andres Jaeger Foto: Erakogu

Olen valmis selleks, et seda lugu ei avaldata. Kui avaldatakse, olen valmis vastu võtma kogu sopa, mis mulle kaela kallatakse. Vaikimist pean kuritegelikuks. Kogu asi on läinud (lastud minna) üle igasuguse piiri, absurdini. Sellele on kahjuks viimasel ajal kaasa aidanud ka läänest tulevad trendid ja Euroopa Liidu surveavaldused. Olen elanud pika elu, kauem kui praegune mehe keskmine eluiga seda lubab. See võimaldab kaasa rääkida normaalsuse mõiste muutumises üle mitme ajastu.

Mu isa suri 1939. aastal, kui olin vaid kolmene. Ema abiellus 1941. aastal uuesti. Mina ja minust neli aastat vanem õde saime toreda kasuisa, kes ametilt oli proviisor. Sellest algab mu mäletamisiga. Sõjaolude tõttu elati kitsikuses, kuid sellest hoolimata jätkus perel elav seltskondlik läbikäimine, milles osalesid peamiselt kasuisa endised ülikoolikaaslased ja ema sõbrannad, enamasti koos kaasadega, kuid oli ka vallalisi.

Meie perekond oli väga liberaalsete vaadetega. Koosviibimistel osalesime alati ka meie õega, kuni ise tahtsime magama minna (enamasti seda ei juhtunudki). Pikemale lauasistumisele järgnes alati veelgi pikem seltskondlik osa: tantsiti ja lauldi ema klaverimängu või raadiomuusika saatel, mängiti seltskondlikke mänge. Nendes osalemine pakkus meile lõbu ja arendas seltskondlikkust. Tagantjärele mõelda oli mõnelgi nendest mängudest ka erootiline sisu, näiteks süles istuva inimese kaetud silmi, vaid kompamise (ahistamine!) teel äratundmine.