Ülo Veldre: mannavahune koolireform pandi rahalennuki ootele

Foto: Repro

Tartu munitsipaalüldhariduskoolide ümberkorraldamise otsus võeti linnavolikogu jätkuistungil vastu aplausiga. Aga üksmeelne polnud ei otsuse vastuvõtmine ega aplaus.

Kuigi otsus puudutas «pelgalt» koolivõrgu ümberkorraldamist, pealkirjastas ajakirjandus selle toetusena koolireformile. Nende kahe vahele võrdusmärki panna pole küll päris õige, aga ka mitte väga vale, mistõttu mõned asjad vajaksid selgitamist.

Volikogule esitatud eelnõu kohaselt on Tartu koolides 1311 tühja õppekohta: 958 põhikooli ja 353 gümnaasiumi osas. Ehk piltlikult köetakse kaht-kolme koolimaja tühja, makstakse palka kahe-kolme täitmata kooli pedagoogilisele personalile ja ametnikele.

Kaalukaim argument nii koolivõrgu ümberkorraldamiseks kui ka koolireformiks pärineb samuti Tartu linnast – Hugo Treffneri gümnaasium. Paraku ei ole otsuse alusmaterjaliks olnud dokumendis «Muudatused Tartu koolivõrgus» seda fakti isegi mitte mainitud. Võib-olla reformijate mälu ei ulatu nii kaugele, aga märkimisväärne on ka juba elluviidud ümberkorralduste loetelu dokumendis.

Kahjulikud otsused

2001-2002 lõpetasid tegevuse Raadi gümnaasium ja Puiestee gümnaasium. Puiestee tänava koolikompleks müüdi sentide eest maha, nüüd räägime aga sellest, et Raadi-Kruusamäe piirkonda oleks hädasti vaja uut koolihoonet.

2003-2004 lõpetati ligi 200-aastase ajalooga Annemõisa kooli tegevus, mille traditsioonid reformijad läbi lõikasid. Nüüd, põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamise käigus tekib paratamatult küsimus, millise nime all jätkab tegevust praegu Kivilinna gümnaasiumi raames tegutsev põhikool.

2006-2007 liideti Puškini ja slaavi gümnaasium. Õpetajate ja lapsevanemate pahameele vaigistamiseks lubati vene lütseumile suuri investeeringuid õpikeskkonna parandamiseks, aga praeguseks ei ole suudetud täita isegi mitte tervisekaitse, päästeameti ning veterinaar- ja toiduameti ettekirjutusi.

2010-2011 jagati Mart Rei­niku gümnaasium (MRG) Mart Reiniku kooliks ja Jaan Poska gümnaasiumiks lootuses viimane riigileivale sokutada ning leevendada seeläbi linna võlakoormat.

Hoiatustest hoolimata – ei õnnestunud! Samas polnud Poska gümnaasiumi ülalpidamiseks linna eelarves enam mitte sentigi ette nähtud, mistõttu pidid kõik koolid püksirihma pingutama, et MRG lahutamine tegelikult kinni maksta. Rääkimata juba MRG pere protestide leevendamiseks neile antud lubadustest (sh kahte maja ühendav galerii), mis lubaduseks jäigi ...
Kui eelneva põhjal iseloomustada Reformierakonna juhitud koolivõrgu ümberkorraldamist Tartus, siis lühidalt: suutmatus koolivõrku efektiivselt hallata, majanduslikult lühinägelikud ja Tartule kahjulikud otsused, lõhutud traditsioonid ja ebareaalsed lubadused kriitiliselt meelestatute vaigistamiseks. Ja isiklikud kapriisid ...

Armsad erandid

 Kui Isamaa ja Res Publica Liidu haridusminister Tõnis Lukas 2008. aasta detsembris põhikoolide ja gümnaasiumide eraldamise kava avalikustas, sai see koalitsioonipartneritelt vastulöögi veel enne sisulist arutelu valitsuses.

Peaminister Andrus Ansip teatas ajakirjanduse vahendusel: «Kuid kindlasti ei peaks kirvemeetodiga lähenema põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisele. On suurte ja pikkade traditsioonidega koole Eestis, kus praegune süsteem on töötanud väga hästi.»

Peaminister tõi näiteks Tartu Miina Härma Gümnaasiumi (MHG) ja koolireform jäi parlamendis esimesel katsel vastu võtmata just Reformierakonna toetuse puudumise tõttu.

Nagu me nüüd teame, sai Lukas lõpuks koolireformi kavale oravate hääled taha. Teame sedagi, et MHG on üks eranditest, kool, mida ei lahutata. Kuigi avalikult põhjendatakse seda hoopis MHGs antava IB-õppe iseärasustega, siis just IB-õppe kohta on esialgu rohkem küsimusi kui vastuseid. Ja tulevikus võib see erand (peaministri kapriis) Tartule veel kalliks maksma minna.

Äärepealt juba olekski läinud rumala eeskuju tõttu, sest IRLi enda riigikoguliikmed asusid Tartus põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamist pidurdama kulissidetaguse lobitööga, et kaubelda erandid välja oma soosikutele, esmalt Karlovale, viimati aga Tamme gümnaasiumile (TTG).

Just vastuolud TTG suhtes põhjustasid Tartu volikogu istungi venitamise, aga selgust ei toonud seegi viivitus.

Kuigi kava kohaselt on TTG lahutamine ette nähtud viimasena, 2015. aastal, kavatsetakse tulevase Tamme gümnaasiumi jaoks juba sel aastal osta Tartu Ülikoolilt Nooruse 9 õppehoone.

Ehkki sinna peaks kohe sisse kolima täiskasvanute gümnaasium, lisanduks hoone mahtu arvestades praegu kahele-kolmele tühja köetavale koolimajale veel üks pooltühi koolihoone.
Silm kaugele ei seleta

Rääkimata juba sellest, et kümnendi lõpuni on Tartusse kavandatud ehitada veel 2-3 koolimaja, kuigi linna praegust rahalist seisu vaadates eelarves raha selleks pole ega saagi olema. Ehk järjekordselt on tegu katteta lubadustega. Isegi kui Euroopast peaks saabuma rahalennuk, millelt külvatakse Tartusse uusi koolimaju, jääb küsimus sellise tegevuse mõttekusest.

Nimelt on Tartu koolivõrgu ümberkorraldamise kava võetud vastu seoses Tartu arengukavaga, st kuni aastani 2020. Sel perioodil on Tartu kooliealiste laste arv tõesti veel kasvuteel ja vajadus uute klassikomplektide järele olemas, aga pikemas perspektiivis see sündimuse vähenedes kaob.

Nii tuleks ehk juba 2025.-2026. aasta kontekstis rääkida Tartu koolivõrgu kokkutõmbamisest, aga nii kaugele siinse võimukoalitsiooni silm ei seleta, pealegi see kõik on juba olnud. Just asjaolu, et Reformierakond ei suuda õppida ka iseenda vigadest, paneb tõsiselt muretsema mitte ainult Tartu koolivõrgu, vaid kogu linna tuleviku pärast.

Siinkohal oleks paslik meenutada koolireformi mõtet: koolivõrgu korrastamise kaudu vähendada kulutusi (koo­li)hoonetele ning suunata see raha hariduse kvaliteeti.

Nüüd vastu võetud Tartu koolivõrgu ümberkorraldamise kava sisaldab täpselt vastupidist: uute koolimajade ostmist-ehitamist, aga ei sõnakestki sellest, millal ning mis mahus hakkavad tõusma õpetajate palgad, millal koolid saavad juurde raha, et tegelda piisavalt ka nende lastega, kelle erivajaduseks on andekus jne.

Ehk Reformierakond ei näe jätkuvalt inimest, näeb ainult hooneid, aga ei oska neidki mõistlikult majandada.

Selles valguses ei saa kuidagi usaldada Reformierakonna juhitud võimukoalitsiooni Tartu koolireformi ellu viima. Ma ei väida, et vastuvõetud otsus oli parim, see oli kirvemeetodil peale surutud, aga kokkuvõttes siiski parem lahendus kui otsuse vastu võtmata jätmine.

Ning tartlastel avaneb juba järgmisel aastal võimalus näidata, mida nemad sellest kõigest arvavad.