Täna on kalendris esimene märtsipäev. Juba ammusest hallist ajast on märts paastukuu ja veidi hilisemast ajast ka teatrikuu. Soovitan seda kõigil tähistada paastuga ja toidu arvelt säästetud raha eest minna lähema 31 päeva jooksul teatrisse. Minge kohe mitu korda. Sest näiteks Vanemuises ei piisa mõne draama või komöödia vaatamisest, vaadata tuleb ka laulu- ja tantsulavastusi.
Kindlasti ei tohi unustada oopereid. Sest Vanemuine pakub vaadata üha enam ooperilavastusi, mis on muusikalise esituse poolest kõrvale ja seeläbi hingelegi aina paremad kuulata. Selle tagavad nõudlikud muusikajuhid ja nii koduste lauljate küpsemine kui ka rajataguste kauni ja võimsa häälega solistide palkamine.
Seda enam torkavad kõrva ja hakkavad silma ebaõnnestumised. Viimase aasta suurimaid altminekuid on ilmselt Donizetti «Maria Stuarda», mille sakslasest lavastaja Roman Hovenbitzer ei osanud uneski näha, et etendusi saadab ärajäämiste ja kahtlase häälega lavalemineku needus.
Juba esietendusel mullu mai algul tekitas publikus imestust, et Peterburi Maria teatrist meespeaosaliseks kutsutud Oleg Balašov ei olnud oma häälele päris kindel ja tundis ennast laval ebamugavalt. Nädala pärast jäi «Maria Stuarda» etendus hoopiski ära, sest Balašov pidi sõitma Moskvasse isa matustele.
Kuigi ta «olevat kevadel olnud häälega hädas õietolmuallergia tõttu», nagu kirjutab ajakirjas Muusika muusikateadlane Virge Joamets, kaks etendust siiski anti. «Novembris polnud asi eriti parem. Kui lauljal on ebamugav, on kuulajal samuti väga ebamugav.»
Joamets oletab, et Vanemuine «Maria Stuarda» päästeoperatsiooni ei plaani, et tehakse «jaanuari-veebruari kolm etendust kuidagiviisi ära ja siis kaob tükk märkamatult repertuaarist».
Ta oleks pidanud paremaks, kui sügisel oleks otsitud osasse uus välissolist. Välissolistide kaasamise heaks näiteks toob Joamets sellest hooajast esile Verdi «Rigoletto». Nii laulsid selle ooperi eilses etenduses keskseid osasid (nojah, kavakohaselt) Samsons Izjumovs, Ivan Magri, Viktorija Bakan ja Kristjan Mõisnik.
Kuid tagasi «Maria Stuarda» juurde. Tänavu jaanuaris nentisid kuulajad samuti Balašovi ebakindlust. Ja eelmisel laupäeval toimuma pidanud etendus jäi ära, sest haigestunud oli üks soliste Atlan Karp. Märtsi lõpuni ja ilmselt ka kogu hooaja lõpuni ühtki «Maria Stuarda» etendust Vanemuise vaatajate ette ei tule. Vähemalt nii näitas teatri mängukava eilne seis. Põhjust ei ole kirjas. Olgu siis lõpuks välja öeldud, miks tegelikult on selle ooperi käsi Tartus nõnda halvasti käinud: asi on needuses.
Jah, «Maria Stuarda» ägab needuse käes. Algusest peale. Ja Vanemuine teadis seda, sest see on ka kavalehel kirjas.
Kui Donizetti üritas oma ooperit 1834. aastal Napolis lavale tuua, läksid peaosades olnud primadonnad proovides mitmel korral tülli. Lõpuks läksid nad laval lausa kaklema. Peaproovi vaatas Napoli kuninganna. Viimase vaatuse pihistseen vapustas teda nii tugevasti, et ta minestas. Seetõttu keelas tsensuur ooperi esitamise. Paremini ei läinud ka aasta hiljem: kui La Scala teater Milanos otsustas «Maria Stuarda» 30. detsembril 1835 lavale tuua, juhtus nii, et mõlemad naispeaosalised olid kaotanud oma hääle.
Hea oleks, kui needusega ooper ei avaldaks mõju muudele Vanemuise ettevõtmistele. Tulekul on ju Massenet´ «Werther». Esietendus on 10. märtsil. Solistide hulgas on südametemurdja häälega itaalia tenor Ivan Magri või Mannheimi Rahvusteatri solist Juhan Tralla, «Wertherist» ammu unistanud Karmen Puis või Katarina Giotas (Rootsi) ja tubli bass Märt Jakobson. Loodan tõelist teatrielamust.