T, 4.10.2022

Siiri Laidla: paradiis pojengide peidus

Siiri Laidla
, kirjanik
Siiri Laidla: paradiis pojengide peidus
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Siiri Laidla
Siiri Laidla Foto: Sille Annuk

Hiljuti saavutas mu kliimataluvus taseme, mil ihkasin olla konn. Või mudamaim. See kalake tegelikult mudas ei ela, lihtsalt nimi on tore. Ei aidanud duši all lobistamine ega unistus helesinisest laguunist. Ega juuli alguski muud tõotanud – käes ju heinaaeg, mis peabki krõbekuum olema. Õnnelikud on need, kes saavad päevad veekogu ääres veeta. Soovitavalt parmude ja sääskedeta.

Omal ajal pagesin suveks linnast minema, küll maale, arheoloogilistele väljakaevamistele, malevasse või laagrikasvatajaks. Kahjuks pole see enam võimalik.

... Järjekordne unetu valge öö. Juba kella viie paiku hakkab aknast kosutava tuulehoo asemel soojust voogama. Kui saaks üürikest ööjahedust tagavaraks kilplaste moodi kotti toppida, nii, nagu nemad valgust kotti püüdsid! Mõtlen, et kilplased ei olnudki nii lollid, kui ehitasid akendeta maja. On see utoopia, et mõne aja pärast hakatakse ka meie akendele väljapoole musti luuke paigaldama? Nii, nagu märkasin Roomas, kui hullu turistina, keel ripakil, augustilõõsas piki kivitänavaid ja ajaloolisi müüre kappasin. Või arvatakse ikka, et need paar (paarkümmend, peagi ehk sadakond) kuuma suvepäeva tuleks lihtsalt ära kannatada? Merisiilikud on juba kohal. Varsti pikutame kodukase asemel kodupalmi all.

Märksõnad
Tagasi üles