Hannes Varblase lahkumine ja mäletamine ja unustamine

Märtsi algus 1994. Hannes Varblane on sisenenud legendaarsesse kohvikusse Illegaard. Selleks ajaks olid ilmunud tema esimesed kaks luulekogu: «Mäel, mis mureneb» (1991), mis tõi autorile Betti Alveri luuleauhinna, ja «Sina armasta mind» (1993). Foto: Malev Toom

Ma tõesti tahtsin, soovisin südamest, et aeg peatuks, kui mu sõber Hannes Varblane suri. Ma teadsin, et seda ei juhtu, et inimesed ei pane aja peatumist ka siis tähele, kui aeg tõesti seisma jääks – sekundikski –, vaid sööksid oma söömisi, magaksid oma magamisi, kõnniksid oma kõndimisi ja loeksid oma lugemisi.

Siinkohal kõhklen; kas tõesti saab olla, et Hannese lahkumise järel ka midagi muud loetakse kui Hannest või siis ei loeta midagi, vaikitakse või lastakse põrandale põlvili, nagu ma tegin siis, kui vaatasin telekat, CNNi, ja sealt tuli otseülekanne Harlemi neegritest, kes oma süütult tapetud sõbra pärast põlvitasid ja ma ka ei saanud muidu, kui kopsasin toolilt maha ja olin paar minutit maas.

Aga ma ise, küsin endalt, mida sa ise tol päeval, teadasaamispäeval, äratundmistunnil tegid? Lugesin, on aus vastus, ja mitte Hannest, vaid ükskõik mida, peaasi kui mingi tekst, mitteelu, silme ees oleks. Isegi põlvili polnud – siruli, sirakil.