Netiperverdid annavad politseile järjest enam tööd

Alaealiste vastu sooritatud seksuaalkuritegudest rääkisid prokurör Margit Pärn (vasakult) ja Raul Heido ning lastekaitseteenistuse vaneminspektor Monika Loim ja juht Liia Kilp (esiplaanil seljaga) Foto: Sille Annuk

Statistika näitab laste vastu suunatud seksuaalkuritegude kasvu. Kui suur on probleem tegelikult? Tartu Postimehe vestlusringis osalesid Lõuna prefektuuri lastekaitsetalituse juht Liia Kilp, politseiuurija Monika Loim ning Lõuna ringkonnaprokuratuuri prokurörid Raul Heido ja Margit Pärn.

Statistika järgi registreeritakse laste vastu sooritatud seksuaalkuritegusid aina rohkem. Kas tunnete seda ka oma töös?

Liia Kilp: Vaevalt et kuritegude sooritamise arv kasvab, aga politseisse pöördutakse sagedamini ja nii kasvavad ka arvud. Enamasti on need interneti kaudu toime pandud seksuaalkuriteod, mida politsei nüüd rohkem uurib.

Raul Heido: Internet annabki meile koormust järjest enam ja lasteporno teema annab ka statistika andmete kasvu.

Statistika on ilmselt jäämäe veepeale osa?

Heido: Kindlasti. Kui palju juhtumeid tegelikult võib olla, ei kujuta isegi ette. See, kuidas asjad välja tulevad, sõltub palju teavituskampaaniatest ja eelkõige inimestest endist. Kas nad julgevad kahtluste korral pöörduda politsei poole või mitte.

Kuidas selliste juhtumiteni jõutakse?

Kilp: Väga erinevalt. Pöördutakse otse, aga jõutakse ka koolide ja jälitusinfo kaudu. Meil on kogemus, kui käisime ühes maakonna koolis seletamas interneti kaudu toimepandud seksuaalkuritegude põhjuseid ja küsisime, kas lastel on kogemusi, et täiskasvanud on hakanud seksiteemadel juttu ajama.

Üllatavalt paljudel oli, aga kuhugi pöördunud polnud keegi. Lapsed ei tule sellest rääkima, sest nad tunnevad häbi. Meil on kurbi näiteid, kus isegi sotsiaaltöötajad on lasknud väärkohtlemisel edasi kesta, kuna pole seda uskunud.

Heido: See probleem on rohkem väikestes maakohtades, kus sotsiaaltöötaja täidab väga laia funktsiooni.

Kilp: Kui me räägime pedofiilijuhtumitest, siis sageli ei usuta last. Öeldakse, et ta on ju nii kena ja meeldiv inimene. See on pedofiilijuhtumite puhul hästi tüüpiline, et nad on oma ringkonnas niivõrd lugupeetud ja toredad inimesed, et keegi ei suuda uskuda, et nelja seina vahel panevad nad toime selliseid jõhkraid asju.

Kas politsei käib ka ise jututubades pedofiile otsimas?

Kilp: Kui saaks inimesi juurde võtta, siis kindlasti teeks ka seda tööd. Kui tahta, siis leiab kohe neid täiskasvanuid, kes kommenteerivad, et oi kui seksikas sa oled. Aga sellist aega meil praegu ei ole.

Mis on levinuimad laste vastu tehtud seksuaalkuriteod?

Kilp: Seksuaalne ahvatlemine. See on see, kui täiskasvanud inimene hakkab lapsega seksijuttu rääkima. Kas eneserahuldamiseks või teeb lapsele ettepaneku ennast paljalt näidata või fotosid saata. See on põhiline, mille vastu meie huvi tunneme.

Meil on menetluses mitmeid juhtumeid, kus lapsed on ennast paljalt näidanud. See on suur oht, sest laps ei arvesta sellega, et kui ta ennast veebikaameras paljalt näitab, võib teine pool selle salvestada.

Kas selliseid asju on ka kohtusse jõudnud?

Heido: Jah on, mõni aasta tagasi oli juhtum, kus üks ülikooli õppejõud otsis veebi kaudu tütarlapsi, kes ennast kaamera kaudu paljalt näitasid. Tüdrukud andsid oma arvelduskonto numbri ja said selle eest tasu. 12-13-aastastele tütarlastele oligi see taskuraha allikas ja ma arvan, et see on üsna levinud. See peaks olema tõsine signaal lastevanematele.

Kilp: On ka teistpidi näiteid, kus täiskasvanu näitab kaamera kaudu ennast seksuaalseid toiminguid tegemas.

Kui palju tuleks kontrollida lapse arvutisuhtlust?

Kilp: Paranoiliseks minna ei saa ja mingi privaatsus peab olema ka lapsel. See on usalduse küsimus lapse ja lapsevanema vahel. Kontroll peab olema, aga igat meili pole vaja üle vaadata.

Ma arvan, et lapsevanem peab väga kõva eeltöö ära tegema. Tihtipeale seda ei viitsita teha, aga ennetustööl on väga suur mõju.

Heido: Lapsevanem ongi esimene, kes peab rääkima internetiohtudest. Aga ma olen ka selle poolt, et privaatsus peab jääma. Muidugi on hea, kui arvuti paigutatakse kodus elutuppa ja on kõigi silme all. Aga kui lapsevanemad on tööl, siis nad ju ei tea, millega lapsed kodus tegelevad.

Kilp: See ei saa olla lapsevanemale ühekordne ülesanne, et täna ostsime arvuti ja nüüd paneme reeglid paika. Lapse kasvades võivad ohud olla ka erinevad.

On välja tulnud, et juba 7-8-aastased suhtlevad n-ö kommionudega, kes kutsuvad neid välja. Aga 14-15-aastaselt, kui hakkavad esimesed vastassoost sümpaatiad tekkima, siis võib olla, et nad saadavad teineteisele alasti pilte. Ja pärast, kui suhe lõpeb, siis saadab teine need näiteks klassikaaslastele edasi. Nii et ohud võivad erinevas eas erineda.

Kas meie seadused on selles vallas piisavalt karmid?

Heido: Arvan küll, sest karistusseadustiku sanktsioonid on karmid. Seadus võimaldab lapseealise vägistamise eest määrata 6–15 aastat vangistust ning muude seksuaalkuritegude eest on see kuni 10 aastat. Mina isiklikult ei arva, et karistusi peaks karmistama, sest tunduvalt olulisem on seksuaalkurjategija rehabilitatsioon.

Varem või hiljem ta vabaneb ning rehabilitatsiooni toel on ka suurem võimalus, et ta ei jätka vabaduses analoogsete kuritegude toimepanemist. Aga kui ta kannab pikaajalist karistust ja temaga ei tegeleta, siis on oht tunduvalt suurem.

Kui palju neid üldse ravitakse?

Heido: On olemas riiklik vägivalla vähendamise arengukava 2010–2014, kus üks punkt on nii laste vastu suunatud kuritegude uurimine kui ka tegelemine seksuaalkurjategijatega. Väga palju räägitakse keemilisest kastreerimisest, mille kohta on väga mitmesuguseid arvamusi avaldatud.

Olen kuulnud spetsialistide arvamusi, et kui kohaldada keemilist kastreerimist, võib tekkida olukord, et isik vabaneb vanglast ja tal võib tekkida viha ühiskonna vastu. Sellele võivad järgneda veel raskemad kuriteod, näiteks tapmine. See on väga keeruline teema.

Sellest aastast on kõik Eesti seksuaalkurjategijad koondatud Tartu vanglasse, kus neile hakatakse tegema rehabilitatsiooni.

Nii palju kui mina olen rääkinud spetsialistidega, siis soovitud tulemuse võib anda, kui medikamentravi ja psühhoteraapia kulgevad koos. Üks või teine eraldi tulemusi ei anna.

Üldjuhul on mõtet tegeleda nende inimestega, kes saavad oma probleemist aru. Kes aru ei saa, neid on väga raske ravida.

Pärn: See on seotud ka isiku nõusolekuga. Paljud ei ole sellise raviga nõus ja seetõttu peavad olema ka teised võimalused.

Mis veel mõjutab laste seksuaalkuritegude kasvu?

Kilp: Kindlasti on pedofiilid avastanud interneti kaudu uue võimaluse, kus nad ohvreid leiavad ja ennast rahuldatud saavad.

Mina olen hästi kriitiline ka filmi «Klass» suhtes, sest ma ei tea, et meil oleks varem olnud põhikoolieas väga palju selliseid seksuaalses mõttes üksteise väärkohtlemisi. Aga nüüd tuleb järjest rohkem sellist infot.

See pole küll meie uurida, vaid noorsoopolitsei asi, aga see film on andnud lastele ideid, mida neil varem ei olnud.

Täiskasvanud seksuaalkurjategijad on kogu aeg olemas olnud, aga et nii noored seda teevad, on küll uus nähtus. See on karm süüdistus, aga neid näiteid on juba liiga palju, kus lapsed ise ütlesid, et nad vaatasid filmi «Klass» ja said sealt idee. Praegu on noorsoopolitseis jälle sellesarnane lugu.

Kuidas teile tundub, kas asi läheb järjest hullemaks?

Heido: Ütleme nii, et kui internetti ei olnud, siis oli pedofiile ilmselt sama palju kui praegu, aga ohvreid oli vähese teadlikkuse tõttu vähem. Nüüd on karistatavaks tehtud ka grooming ehk lapsega kokkusaamine seksuaalsel eesmärgil.

See ei peagi reaalselt toimuma, aga kui tõendatakse ära, et kohtumine pidi olema seksuaalsel eemärgil, on see kriminaalkorras karistatav. Neid juhtumeid on välja tulnud muidugi üksikuid.

Mida lapsevanematele südamele panna?

Kilp: Märksõna on teadlikkuse kasvatamine. Üks asi on lapsega rääkimine, aga see toimib perekonnas, kus on usalduslikud suhted. Aga kui juba peresuhted on halvad ja internetis tuleb keegi, kes pakub suurt sõprust ja armastust, siis on palju kergem selle ohvriks langeda.

Pärn: On peresid, kus isa või kasuisa kasutab lapsi ära ja ema võib sellest teadlik olla. Seetõttu peaks tähelepanelikud olema kõik, ka naabrid ja tuttavad ja sugulased. Kui lapse käitumine on muutunud või annab kas või väikseid vihjeid, siis peaks lapsele pöörama rohkem tähelepanu ja olukorda jälgima.

Kilp: Inimesed peaks igal juhul julgema pöörduda politsei või sotsiaaltöötaja poole.

Heido: Iga info ei pea lõppema kriminaalmenetluse alustamisega, aga õigem on meiega aru pidada, kui et mõni juhtum jääb tähelepanuta.

Politsei ja prokuratuur ei ole enam see, mis aastakümneid tagasi.