Kunstnik näitab endast kolmandikku

Enn Tegova üks installatsioone, «Kaamel Peipsi ääres» (1990), ripub laes ja torkab silma mitmes mõttes. Foto: Margus Ansu

Tundub, et Enn Tegova on oma kolmmitmusega samanimelisel näitusel olnud veidi tagasihoidlik. Tal on olnud rohkemgi loomeperioode kui need, mis jäid Visarite ja kunstikabineti ning hüperi-aega.

Kõik algas ikkagi sellest, kui ta sattus TRÜ kunstikabinetti Kaljo Põllu käe alla. Ei kujuta ette, et EPAs loomakasvatust õppinud poiss oleks muidu sellise kannapöörde teinud.

Põllu oli karismaatiline isiksus, nagu ka tema järel kunstikabinetis tegutsenud Andrus Kasemaa. Ta suunas oma õpilasi, kellel enamasti polnud mingit kunstiharidust, tegema foto- või slaidipõhiseid maale. Ise ta sellega ei tegelnud.

Tartu slaidimaalijad

Tartu slaidimaalijate koolkond (peale Enn Tegova ka Miljard Kilk, Ilmar Kruusamäe ja lõpuks keegi Viljar Valdi) murdis jõudsalt ka pealinna. Ega veel elus olevad pallaslased neid eriti talunud. Kuid mingi kohaspetsiifiline vaim paistab läbi ka Tegova töödes.

Tartulikkus kumab tõepoolest tema töödes läbi, kuid ma hindaksingi mitte niivõrd tema kui maalikunstniku meisterlikkust, kuivõrd seda, kuidas ta on osanud ühendada sellesama kohavaimu rahvusvahelise kunsti kogemusega.

Võtame näiteks näituse nn tagatoa, kus on Tegova varasemad popilikud tööd. Siin on popilikku esteetikat, kuid ka autoportreelisi elemente, Tartu nägusid. Või siis näiteks hilisemast ajast grupiportree ülikooli peahoone ees.

Tegova on hea näide eesti hüperist, mis ei korda otse lääne eeskujusid. Alati on tal sees kohalik kontekst, paigad ja inimesed.

Võtmeteoseks peaksin «Arkeiat», kus Viiralti aktigravüür on pandud seisma Tartu ühe märgilisima maja ette.

Viiralt sai ainet Marrakeši reisilt. Araablased ei tohtinud katmata näoga ja – veel hullem – alasti ennast näidata. Ometi sai Viiralt nõusse ühe tütarlapse, et see alasti poseeriks.

Mai Levin on kirjutanud: «Arkeia häbelikkust ja veidi krampis olekut toonitab üle niuete heidetud riideriba.» Mis võiks veel erootilisem olla, kui Arkeia häbelikkus ja noor prink keha. Tegova on toonud selle Aafrikast pärit motiivi külma Eesti kliimasse.

Omaette teema on Tegova installatsioonid, mis on seotud eestimaise ja ka kodukandi ainesega.

Kriitiku hinnang

Ma ei tea, kas peaksin näitusele «Enn Tegova kolmmitmus» arvustajana ka mingi hinnangu andma. Seda justkui eeldaks arvustus kui žanr. Meie kunstikriitika pigem eeldab targutusi kui hinnanguid. Teeksin siinkohal erandi.

Tegova väärib sellist näitust, kuigi see hõlmab vaid kolmandiku tema loomingust. Näeb kunstniku loomingut sellises «mitmuses», mis on omamoodi lühike eesti kunstiajalugu. On silmaga vaadata, kuid on ka mõtlemapanevat ainet. Mida rohkemat tahtagi.

Viltuses hoones
• Tartu kunstimuuseumi näitusemajas raeplatsi viltuses hoones on esimesel korrusel isikunäitus «Enn Tegova kolmmitmus», mille kuraator on Reeli Kõiv.
• Väljapanek annab ülevaate Enn Tegova loomingu kolmest perioodist: Visarite aeg, hüperrealism ja neosürrealism.
• Tegova osales Tartu Riikliku Ülikooli kunstikabineti, kunstirühmitise Visarid ja sürrealistide rühmitise Para 89 tegevuses.
• Näitust saab vaadata
25. märtsini.