VIDEO ⟩ Kuidas õpetada vene keelt ja kirjandust riigis, mille vaenlane on Venemaa?!
13. juuli 2022, 00:00
/nginx/o/2022/07/12/14689238t1h9886.jpg)
- Vene keelt ja kirjandust Ukraina koolides enam ei õpetata.
- Ludmilla Demidenko meelest ei suuda ükski tõlge Puškini poeesiat täiel määral edasi anda.
- Õpetaja tunneb süümepiinu, et jättis maha oma kolleegid ja klassi.
Vene keele ja kirjanduse õpetaja Ludmilla Demidenko (69) on Tartus elanud neli kuud. Lihtsamad laused ütleb eesti keeles. Eksib käänete ja väldetega, aga alla ei anna. Kuhu vähegi oskab, pikib vahele eestikeelseid sõnu.
Ludmilla Demidenko on õpetaja Harkivi tehnikalütseumis, kus õpib 660 õpilast. Ta oli klassijuhataja ka tänavu suvel ellu astunud abituuriumiklassile.
Õpetaja telefon annab teadetest märku alatasa. Sõnumeid saadavad tema 11.a klassi lapsed, kes on laiali üle maailma. 25 õpilasest on Harkivisse alles jäänud seitse.
Keegi pole hukkunud
Harkiv asub Kirde-Ukrainas Venemaa piirist 30 kilomeetri kaugusel. Linna on pommitatud 24. veebruarist alates. Pommitatakse iga päev, eriti praegu. «Kõige tähtsam on, et mu õpilased on elus,» ütleb Ludmilla Demidenko.
Neli neist viibib praegu Lääne-Ukrainas Lvivis, 14 välismaal: Poolas, Tšehhis, Kanadas, Aserbaidžaanis, Vietnamis ja Leedus. Eestis ei ole kedagi.
Ludmilla Demidenko ise elab Annelinnas oma õe, Tartu ülikoolist doktorikraadi saanud vene kirjanduse ja kultuuri suurepärase tundja Galina Ponamarjova ühetoalises korteris. Sealt korterist on ta juhendanud oma lõpuklassi ja andnud teistele klassidele ainetunde terve kevade.
«See on mu kõige hinnalisem asi,» avab Ludmilla peo ja näitab mälupulka, kus on tema keele- ja kirjandustundide materjalid viiendast üheteistkümnenda klassini. Videod, slaidiprogrammid, kõne arendamise ülesanded, dialoogid, testid, etteütlused, grammatikaülesanded, esseede teemad... Essees «Minu plaanid tulevikuks» kirjutas üks noormees nii: «Minu esimene plaan on, et lõpeks sõda. Minu teine plaan on, et saan tagasi Ukrainasse.»
«Õele Galinale pean mälestusmärgi püstitama,» kirjeldab Ludmilla oma viimast õppeveerandit Tartus. «Meil kahe peale ju üks tuba, aga minul ainult need Zoomid peas. Hommikul ärkame, mina: paneme ruttu riidesse, mul algavad tunnid...»
Kui Ludmilla Demidenko Ukrainasse ei naase, siis tööleping lõpetatakse. Pealegi, vene keelt ega kirjandust koolides enam ei õpetata.
Tunnid olid aga õhtulgi, sest läände sõitnud õpilased käisid juba rahvusvahelistes koolides. Nende lastega tegeles Ludmilla alates kella 18st. Zoom, Viber, Telegram – kõik suhtlemiskanalid võttis kasutusse. Pealegi olid ukraina lapsed väga motiveeritud heade tulemustega kooliaastat Harkivis lõpetama, hoolimata sellest, kuhu sõda oli nad viinud.
Samas toas elav õde Galina Ponamarjova juba eristas kõike. «Aa, see on sul viies klass, muudkui sädistavad vahele,» kommenteeris ta. «Aga need on vanemad – rahulikult räägivad...»
Kuidas Harkivi tehnikalütseumis sügisel jätkatakse, keegi täpselt ei tea. Lütseumi kolmekümnest õpetajast on Harkivisse kohale jäänud kümme. Nende lütseumimaja on terve, aga linnas on purukspommitatud koolimaju juba 20.
Ludmilla Demidenko arvab, et ilmselt tuuakse tehnikalütseumi üle teiste koolide õpilasi ja sisepõgenike lapsi. Harkiv on tohutult suur linn – 1,4 miljonit inimest. Tartu moodustaks Harkivist vaid ühe selle kümnest rajoonist.
Ludmilla Demidenkole on öeldud, et kui ta koju ei naase, siis tööleping temaga lõpetatakse. Ka ei õpetata koolides enam vene keelt. Ei keelt ega kirjandust. Selline otsus võeti terves Ukrainas vastu suve algul.
Väliskirjandus jääb. On ka integreeritud kirjanduskursus, mis puudutab saksa ja prantsuse kirjanduse kõrval vene literatuuri, aga seda antakse ukraina keeles. Isegi Puškinit õpivad venekeelse rahvastikuga Harkivi lapsed edaspidi tundma ukrainakeelses tõlkes. Ludmilla Demidenko meelest ei suuda ükski tõlge Puškini poeesiat täiel määral edasi anda. Samas on ta nõus, et riigikeele õpe peab algama koolis nii vara kui võimalik.
Lemmikpoeet Jessenin
Ludmilla Demidenko luges lütseumis veel kirjanduskursust «Hõbedaste aegade poeesia», kus tuli peatuda Ahmatova, Bloki ja Gumiljovi luulel. Jesseninit programmis ei olnud. «Kaks tundi ma ikka rääkisin neile Jesseninist,» tunnistab Ludmilla. «Ütlesin õpilastele, et teie loal, sest Jessenin on mu lemmikpoeet. Lubasin neile, et keegi ei saa halba hinnet, kui ta ühtegi luuletust pähe ei õpi.»
Ja siis deklameeris Ludmilla Demidenko 45 minutit järjest Jessenini luuletusi. Peast! Õpilased olid lummatud. Pärast mõni küsis, kas võib rohkem kui ühe Jessenini luuletuse ära õppida.
Ludmilla Demidenko ütleb, et tegelikult tunneb ta suuri süümepiinu, et jättis Harkivisse maha oma kolleegid ja õpilased. «Kes sinna jäid, on kangelased. Peab olema väga palju julgust, mida minul ei ole,» tunnistab ta.
Niipea kui lennukipommid linna lähikvartaleis langema hakkasid, ei saanud Ludmilla enam käia. Jalad lihtsalt ei kandnud. Ta poeg pidi teda tänavalt sõna otseses mõttes tuppa lohistama. Kümme päeva pidas ta vastu. Aga kui nägi, et apteegid ja haiglad enam ei tööta, et kraanist ei tule vett ja joogivee sabas tuleb elu ohtu pannes seista tänaval tunde...
Õde Galina helistas Tartust iga päev ja veenis, et hakaku ta juba tulema. Ludmilla pääseski Lvivi suunduva rongi peale, sõitis 28 tundi kupees, kus viibis 14 inimest.
Pisarais aktus
Harkivi tehnikalütseumi lõpuballi asendas 20-minutiline video.
Kaamera libiseb üle klassiruumide ja koridoride. Noored tantsivad aeglast valssi, taustaks kooliaia roosipeenrad. Kaadris on ainult neli paari, üks neiu keerutab üksinda.
Siis kõlab Ukraina hümn, vahetuvad kaadrid sõjast ja rahust, pildid kooliaastatest ja viimasest 1. septembrist.
Kõlavad õpetajate ja õpilaste vastastikused kõned, tõstetakse esile kuld- ja hõbemedaliste...
Video lõpukaadris näeb Harkivi tehnikalütseumi 48 tänavusest elluastujast ühtteist noort, kes filmimispäeval Harkivis olid ning kes said ka oma kodudest ja varjendeist kooli juurde tulla. Nad kõik on pidulikult riides ja lehvitavad, tuleviku poole kartmatult naeratades.
Aktust asendas 30-minutiline koosolek Zoomis, millega liitusid õpilased ja nende pereliikmed maailma igast nurgast – üle saja inimese. Ludmilla Demidenko proovis Tartust samuti ühineda. Proovis suure õhinaga algul tahvlist, siis proovis telefonist. Kõik oli väga ülekoormatud ja ta ei pääsenud sisse. «Ma nii nutsin,» ütleb ta.
Klassijuhataja kõne on Ludmilla Demidenkol senimaani peas. «Minu armsad lapsed! Te kõik olete laiali paisatud erinevatesse maadesse. Osad koos vanematega, osad sillutamas iseseisvalt teed oma isiklikku ellu. /.../ Loodan, et te jääte mäletama meie ühiselt ette võetud sündmusi ja väljasõite. /.../ Mina õpetasin ja juhatasin teid, aga teie õpetasite ka mind. Õpetasite kannatust, vastupidavust, infotehnoloogiat ja smart-telefoni. /.../ Soovin, et kõik te unistused täituksid. Et teie kõige esimesed sammud elus oleksid edukad, sest neist sõltub palju. Soovin, et igaüks teist saaks olla oma õnne sepp.»
KOMMENTAAR
Meie ema oli ka õpetaja. Minu õele Ludmillale meeldib väga õpetada. Tema õpilased on talle nagu oma lapsed. Teisalt on ta õpetlane, kellele meeldib end kogu aeg täiendada ja surmani õppida. Ta on väga töökas. Tal on suur huvi eesti keele vastu, juba loeb eestikeelseid lasteraamatud.
Ludmilla on samuti väga naiselik ja tundlik inimene, aga kõik ta rõivad ja ehted jäid maha Ukrainasse. Harkivisse jäid maha ka ta kaks täiskasvanud poega ning kass. Ta koduigatsus on meeletu, mõnikord ta nutab.
Galina Ponomarjova, Tallinna ülikooli humanitaarinstituudi vanemteadur