Karl Aaron Adson: tuleviku Tartu ei saa olla sabassörkija

Karl Aaron Adson Foto: Erakogu

Tartu on Eesti ülikoolipealinn, kus võid näha noori tegusaid inimesi, kes on valmis maailma muutma teaduse ja teadmiste toel. Oleme paljudes asjades ülejäänud Eestile eeskujuks, nagu rattateede areng üle linna, rattaringlus ja lootus tuua linna vesinikutehnoloogial töötavad lennukid, millega lennutame linna järgmisse sajandisse. Lisaks 2024. aastal Tartu saamine Euroopa kultuuripealinnaks ja valituks osutumine saja Euroopa linna hulka, mille eesmärk on saada 2030. aastaks kliimaneutraalseks. Nende kõigi asjade üle on põhjust uhke olla, kuid on ka murekohti.

Tartu 2024 toob linnale tähelepanu. Praegu on oluline olla edumeelne ja ehitada linna, millest teised võtavad eeskuju, mitte olla sabassörkijad. Selleks on tarvis meeles pidada, et mugavusalast väljumata ei saa olla eeskujuks. Eesti on juba aastaid arendanud endal lääneeuroopaliku riigi omadusi, kuid paistab, et oleme paljuski jäänud elama vana rasva peale. See tähendab investeeringuid kultuuriüritustesse ja -asutustesse, millega oleme seni hästi hakkama saanud, vaadakem näiteks toidu- ja veinifestivale, Tartuffi ja teisi ülikoolilinnale omaseid ettevõtmisi. Sellegipoolest, et mitte jääda pidama, tuleb pidevalt liikuda edasi.

Tartu kliimakava eesmärgid on 2030. aastaks vähendada CO₂ heiteid 40 protsendi võrra ja alles 2050. aastaks saavutada kliimaneutraalsus. Liiga hilja! Seetõttu tuleb ka kliimakava uuesti üle vaadata ja saavutada juba 2030. aastaks kliimaneutraalsus. Seda kava tuleb koostada koostöös teiste omavalitsustega, sest kui palju ka ei sooviks, ei suuda Tartu üksi kliimamuutust peatada.