Sõda leiab väikesed põgenikud üles ka lõbusas suvelaagris

Torma puhkemaja korraldatud keelelaagris osalenud Ukrainast pärit Darina (vasakul) ja Vika ööbisid koos teistega suures telgis naridel. Tihedatest päevadest hoolimata jätkus lastel jaksu ja juttu varajaste hommikutundideni. Foto: Sille Annuk

Jõgevamaal rõkkas Torma puhkemaja nädalajagu päevi naerust ning kuulda oli nii eesti, ukraina kui ka vene keelt.

Seal lõppes eile Eesti-Ukraina lastelaager, mille eesmärk oli tutvustada väikestele sõjapõgenikele siinset kultuuri ning õpetada neile ka veidike eesti keelt. Laagri korraldas MTÜ Torma Puhkemaja, seda rahastas haridus- ja teadusministeerium.

Mõistmise kunst

Laagrisse oli tulnud 30 last, neist 18 pärit Ukrainast ning ülejäänud Eestist, nii eesti kui ka vene peredest. «Tahtsime praeguses olukorras midagi head teha,» ütles laagri juhataja Enni Vaarmann. «Et saaks toetada neid lapsi, kes on siia sõja eest pagenud.»

Kasvatajatel käisid abis pikemalt Eestis elanud ukrainlased, kes lastele võõras keskkonnas omakeelset tuge pakkusid. Päevad täitsid matkamine, keele- ja kultuuriõpe ning käisid ka külalised. Laupäeval peeti Ukraina päeva, mil lapsed aitasid vareenikuid teha ning Eesti lastele Ukraina laule ja tantse õpetada.

Nii vareenikud kui ka spetsiaalselt valmistatud borš maitsesid 13-aastasele Zaporižžjast pärit Veronika Hogrinenkole väga. «Ma tahan lihtsalt koju minna,» tunnistas ta. «Igatsen sõpru kallistada.» Koduigatsusest hoolimata on tüdrukul siiski hea meel, et on praegu Eestis, sest tunneb end siin turvaliselt.

Muidugi tunneme sõja vastu viha, aga kindlasti mitte vene laste vastu, ütles lastelaagris osalev 13-aastane ukrainlanna Veronika Hogrinenko.

Mängulise tegevuse kõrvalt õpetasid kasvatajad ukraina lastele igapäevaelus vajalikke eestikeelseid sõnu. See läks jõudsalt ning hommikul õpitud sõnad olid õhtuks kenasti meeles. «Sellises vanuses võtavad nad väga kiiresti uusi teadmisi vastu,» märkis Vaarmann.

Veronikal oli vahel raske õppida, kuid praeguseks saab ta meie keelest juba veidi aru. Eriti keerukaks pidas ta eesti keele hääldust, mis on ukraina ja vene keelest erinev. «Hääldus on küll raske, kuid ma armastan eesti keelt just selle pärast,» selgitas tüdruk.

Keeleõppes lõid kaasa ka Eesti lapsed. Näiteks õpetas kaheksa-aastane Cara-Amia Savolainen Ukraina sõbrannale viis eestikeelset sõna. «Maja, puu, pall, nina ja sõrm,» täpsustas ta. Suhtlus sujus Cara-Amia arvates hästi, Ukraina lapsed õppisid eesti keelt ning eesti lapsed ukraina ja vene keelt. Selle tõestuseks luges ta kärmelt vene keeles kümneni.

«Nad saavad tihti üksteisest hoopis käte abil aru,» naeris Vaarmann. «Aga lapsed on nii tublid, nad leidsid sellest hoolimata kohe sõbrad.»

Poliitikast ei pääse

Kasvatajatele oli ootamatu, et ukraina ja vene laste vahel tuli jutuks ka jätkuv sõda, mis ähvardas tuju nukraks muuta. «Vahel kuulsime, et nad sellest räägivad,» selgitas Vaarmann. «Siis tuletasime neile meelde, et oleme ikkagi suvelaagris ning poliitika siia ei kuulu – nad on kõik ju alles lapsed!»

Sellised pinged tulid Veronikale üllatusena, tema sõnul olid kõik üksteise vastu lahked. «Muidugi tunneme sõja vastu viha, aga kindlasti mitte vene laste vastu,» rõhutas ta.

Kõigele vaatamata oli esmaspäeval, laagri eelviimasel päeval osalejate tuju hea, pigem tunnistati pettumust kojumineku pärast. Sel suvel on Tormas veel kolm lastelaagrit, kuid praeguseks on neis kõik kohad täidetud.